Kassijutt
No kui teisipaeval koju joudsin toolt, siis oligi juba orants elukas seal ees. pohiliselt konutas tooli ja laua all peidus ja vahepeal jooksis ruttu oma liivakasti hada tegema. ja siis yhe akilise hyppega kohe tooli alla tagasi, nii et pool tuba liiva tais. katsuda ennast ei lasknud yldse, oli nii hirmunud, et pogenes koige kaugemasse nurka kohe kui katt tema poole sirutasid.
jargmisel hommikul kui toole laksin istus ikka veel laua all peidus, aga kui toolt koju joudsin tuli juba uudistama. sai vist rahulikult paev otsa oma uue koduga harjuda, siiamaani ilmselt oli ta olnud ainult tanaval ja varjupaiga puuris. natukese aja parast lasi isegi pai teha natuke, kui sylle votsin siis sealt pani kyll elukiirelt plehku kohe kui haaret lodvendasin. ja ikka suht arglik oli, iga kovema haale voi akilise liigutuse peale kohe kuskile nurka peitu.
kolmandal paeval juba pysis rahulikumalt syles ja tuli ise peaga poksima ja pai tahtma ja praeguseks on meid juba taielikult kodustatud. rauskab kova haalega kui me talle pai ei tee piisavalt kiiresti voi oma taldrikult ampsu ei anna, kaib vanni pohjas vett joomas ja siis hyppab margade kappadega sylle ja jaab sinna magama ja ei lase sul diivanilt pysti tousta. aga yldiselt kaitub suht korralikult, oositi magab ja ei myrgelda ringi, yles arkab alles aratuskella peale. aga ega ta mingi vaga pisike muidugi ei ole ka enam, 5 kuune juba ikkagi, moistust peaks olema. monikord kui ta syles lesib ja lubab ennast kohu pealt silitada, on mul kyll tunne, et ta sepitseb mingit vandenoud meie vastu, nagu on tal kyll tapselt selline.
nimi on tal vastavalt olukorrale Hoppy, The Vermin voi Stinker ja yldiselt olen ma suht segaduses, mis keeles kassiga raakida. vahel kui yksi kodus olen ja kassiga inglise keeles raagin, motlen, et ma olen ikka taitsa napakas kyll, aga samas, akki ameerika kassid ikka ei saa eesti keelest aru jah.
tavalise liivakasti asemele ostsin kassile eile katusega ymmarguse liivakasti, naeb valja nagu iglu. kass igatahes kadus sinna kohe kahtlaselt kauaks, ilmselt kohtus eskimoga.
jargmisel hommikul kui toole laksin istus ikka veel laua all peidus, aga kui toolt koju joudsin tuli juba uudistama. sai vist rahulikult paev otsa oma uue koduga harjuda, siiamaani ilmselt oli ta olnud ainult tanaval ja varjupaiga puuris. natukese aja parast lasi isegi pai teha natuke, kui sylle votsin siis sealt pani kyll elukiirelt plehku kohe kui haaret lodvendasin. ja ikka suht arglik oli, iga kovema haale voi akilise liigutuse peale kohe kuskile nurka peitu.
kolmandal paeval juba pysis rahulikumalt syles ja tuli ise peaga poksima ja pai tahtma ja praeguseks on meid juba taielikult kodustatud. rauskab kova haalega kui me talle pai ei tee piisavalt kiiresti voi oma taldrikult ampsu ei anna, kaib vanni pohjas vett joomas ja siis hyppab margade kappadega sylle ja jaab sinna magama ja ei lase sul diivanilt pysti tousta. aga yldiselt kaitub suht korralikult, oositi magab ja ei myrgelda ringi, yles arkab alles aratuskella peale. aga ega ta mingi vaga pisike muidugi ei ole ka enam, 5 kuune juba ikkagi, moistust peaks olema. monikord kui ta syles lesib ja lubab ennast kohu pealt silitada, on mul kyll tunne, et ta sepitseb mingit vandenoud meie vastu, nagu on tal kyll tapselt selline.
nimi on tal vastavalt olukorrale Hoppy, The Vermin voi Stinker ja yldiselt olen ma suht segaduses, mis keeles kassiga raakida. vahel kui yksi kodus olen ja kassiga inglise keeles raagin, motlen, et ma olen ikka taitsa napakas kyll, aga samas, akki ameerika kassid ikka ei saa eesti keelest aru jah.
tavalise liivakasti asemele ostsin kassile eile katusega ymmarguse liivakasti, naeb valja nagu iglu. kass igatahes kadus sinna kohe kahtlaselt kauaks, ilmselt kohtus eskimoga.
posted by Helen at 12:40
0 Comments:
Post a Comment
<< Home