Vihmapaev

Tana on terve paev vihma sadanud ja me oleme suht tubased olnud. Korra ikka kaisime Erini noudmisel ka oues vihma kaes. Sadas paris kovasti ja Erin oli pildi tegemise ajal natuke ehmetunud, aga parast muidugi ei tahtnud enam tuppa tulla.

Nagu naha, votsin ma ka blogi kirjutamise natuke kasile. Mul koguaeg tegelikult kipitab, et kirjutaks, aga ma alati motlen selle kirjutamise suuremaks kui see tegelikult on. No et ma kirjutan kui Erin lounat magab, aga siis tuleb tuba ara koristada ja siis mulle tundub, et enam ei joua, sest nagunii arkab Erin kohe ylesse. Voi et ma kirjutan kui Erin on ohtul magama lainud, aga siis ma olen kas ise liiga vasinud voi tuleb juhuslikult telekast midagi vaadatavat. Mul on see kirjutamise katte votmine nagu autoga soitmine kui pole ammu seda teinud - motled yle ja pabistad, et kuidas see vasakpoore valja tuleb voi et akki peab parkimiseks tagurpidi boksi tegema, aga kui soitma hakkad, tuleb valja et pole midagi hullu.

Nyyd siis sai Erin lopuks ööd magama, eriti kiire protsess see meil ka pole. Iga paev keskmiselt nii poolteist tundi veedan ma Erini korval voodis lebades ja ta magama jaamist oodates. Lounaajal laheb isegi suht kiiresti, tavaliselt nii 15-20 minutiga on ta magama jaanud, aga ohtul kaib kino. On vaja kilgata, patjadele langeda, koik sonad mitu korda (nii umbes sada) labi korrutada, ukerdada, hypata, padja all proovida magada, monikord nutta, eriti kui ta on oma voimlemise kaigus pea kuskile ara loonud ja mis peamine, tuleb korraldada Kiisut, Mommit ja Bibit erinevatesse konfiguratsioonidesse. Erinil on terve kastitais pehmeid loomi aga millegiparast hakkas ta akitselt neid kolme endaga voodisse vedama ja nyyd ilma nendeta ei noustu yldse magama jaama. Monikord kui keset ood taiesti unesegasena korra ylesse arkab nouab ka kohe Tsstss voi Bibi.
Viimasel ajal on Erinil ka moningane huvi nukkude vastu tekkinud. Kärutab neid aegajalt nukuvankris ringi ja tassib syles ja musitab ja kussutab ka ning paneb neid teki alla magama. Aga koige monusam mäng on hetkel möglamine. Kui Erin on silmapiirilt kadunud ja pole kuulda "tiia auat" siis on teada, et jalle on kuskilt mingi kreemi voi seebipudel katte saadud. Meil polegi enam asju kuskile panna, tool lohistatakse kohale ja saadakse koik mis vaja ka korgemalt katte. Kreem pole veel nii hull, aga vedelat seepi on tunduvalt tylikam poranda voi Erini pealt ara koristada. Erini puhul voib see naiteks tahendada peapesu, mille kaigus röögitakse nagu ratta peal ja porandaga voib juhtuda nii, et see jaabki vahutama. Kui sul muidugi on kahe paeva jooksul kaks pudelit dushigeeli tyhjaks kallatud, siis lopuks hakkad ise ka natuke hoolikamaks muutuma. Lisaks sellele on Erin veel oppinud peitekreemi kasutama ja pastakaga tatoveeringuid tegema.
Koera karjatamine votab ka suure osa Erini paevast. Cosmoga on neil armastuse-vihkamise suhe. Erin vaga armastab Cosmot, patsutab ja musitab teda, tahab temaga jalutada, nouab teda magamistuppa kui ise magama peab minema ja annab talle koik oma soogi. Cosmo vaga armastab Erinit kui Erin talle oma sooki jagab, talub Erinit kui Erin teda jalutab, aga ylejaanud lahedane kontakt ajab teda enamasti urisema. Seega suure osa oma paevast veedan mina Erinit ja koera lahutades, sest yks ei saa aru, et ta on teise intiimtsoonis ja teine ei saa aru, et ta voib vabalt ka esimese eest ara jalutada ja kuskil varjulises kohas poonutada.
Iseloomu naitab Erin ka, ma enam ei teagi kuidas reageerida voi mida teha. Kui keelan teda, hakkab asju loopima. Teab vaga hasti, et nii ei tohi, aga suurest vihast kohe viskab midagi mis esimesena ette jaab. Pikka aega oli tal teleka sisse-valja plõksimine viha valjendamiseks, monikord ka niisama moodaminnes, nyyd kleepisime yhe jubina sinna nupu peale. Vaga hasti on muidugi ka teada mis nupp puldi peal sedasama teeb, nii et kiusuparast nyyd lylitatakse sealt. Pohiline sigadus mida ta teeb ja miks me tylli laheme on mingi piima voi mahla porandale koerale kallamine. No et joob tassist piima ja siis viimase tilga kallab porandale. Voi kui ma naen, et kohe laheb lollitamiseks ja talt tassi ara votan, siis plädistatakse viimane suutais porandale. Ja ta teab vaga hasti, et nii ei tohi, aga ikka teeb, sest akki emal on veel muidu narvid liiga sirged voi pole ta saanud eilsest saadik porandaid pesta.
Aga homme on tanupyhad, laheme kylla kalkunit sooma ja oleme muidu laisad.

Pole raha, pole probleemi

Kahjuks see lause minu kohta ei kehti. Algas koik sellega, et ykspaev sain oma siinsest pangast hoiatava emaili, et mu arvel on raha jaanud vahemaks kui minu maaratud miinimum. No vaga imelik, laksin vaatama ja toepoolest raha vahem, lausa miinus 900$ arvel. Ja selle olid tekitanud 2 Western Unioni rahaylekannet. Muidugi helistasin kohe panka, panin kaardi kinni ja algatasin protsessi. Identity theft on siin ysna tavaline nahtus ja onneks pangad on vaga vastutulelikud kui su arvel on midagi kahtlast toimunud. Raha kanti ilma nurinata mulle tagasi ja uus kaart saadeti ka. Edasi nad uurivad ise.
Teine seik juhtus mul oma Eesti pangakaardiga. Votsin automaadist raha (polnud joonud ega midagi) ja ma ei tea kuidas see voimalik on, aga ilmselt jatsin kaardi automaati. Automaat ju ometi hakkab hullumeelselt piiksuma, kui sa kohe peale tehingu lopetamist oma kaarti tagasi ei vota. Avastasin selle alles paar paeva hiljem, kui ma oma valjaskaimise kaekoti sisu hakkasin oma tavalisse kotti tagasi panema. Algul kahtlustasin Erinit, talle ka meeldib mu kottide sisu revideerida kui olen need lohakile jatnud, aga vist ikka olen ise syydi. Kohe haaras mind ka paanika, sest motlesin, et akki ma kaotasin kaardi kuskil niisama ara ja nyyd on keegi endale uue teleka voi kaatri sellega ostnud. Ja kuulu jargi Eesti pankades see raha tagasisaamise protsess nii valutu ei ole. Onneks ei olnud siiski keegi seda kasutanud. Helistasin ka Bank of Americasse, mille automaadis ma kaarti kasutasin, lootuses mingi ime labi oma kaart ikkagi tagasi saada, aga sealt teatati mulle, et automaat ribastab koik sisse jaetud kaardid ara. No seda ma ei tahtnud hasti uskuda ja saatsin Marki teisipaeval panka asja uurima. Selguski, et automaat ise ei ribasta midagi vaid seda teeb tadi. Mark sorteeris veel tadiga teisipaevase hunniku labi aga minu orantsi kaarti seal ei olnud, ilmselt oli see siis esmaspaevase ribastajatadi ohver. Seepeale panin selle kaardi ka kinni. Siis loi mulle pahe, et olen ikkagi kusessa, kuna Eesti pangad ju postiga kaarte ei saada. Igatahes kui ma varemalt olen uusi kaarte teinud, siis pidin iga kord sellele isiklikult pangakontorisse jargi minema. Ykskord isegi vist kysisin, et kas volitusega keegi teine ei saa ja oeldi et EI. Palusin Kristal igaksjuhuks panka helistada ja minu suureks yllatuseks ja roomuks selgus, et SEB saadab kyll kaardi postiga kui vaja. Pidi neile internetipangast uue kaardi vormi taitmise asemel lihtsalt oma andmetega emaili saatma. Kaart joudis kohale paari nadalaga ja tahitud postiga, pin saadeti eraldi. Nii et lopptulemus positiivne. Aa, hiljuti nyyd kuulsin, et BOA automaadid siin monikord pididki Eesti kaarte mitte tagasi andma, ongi siis voimalik, et automaat otsustas mu kaardi ilma piiksumata endale jatta, mis muidugi ei vabanda minu uinamuinasust ja selle mitte markamist.
Aaremarkuseks niipalju, et panka voi tegelikult ykskoik kuhu suurde firmasse helistades tuleb siin kovasti aega ja kannatust varuda, sest automaatvastajate systeemist labi murdmine ja reaalse inimese telefonile saamine on taiesti omaette ooper ja ajab tavaliselt raigelt narvi. Mones kohas aitab kui automaatvastajale korduvalt operator voi customer service karjuda. Mones kohas tuleb loov olla ja teha mingi absurdne valik, mida kindlasti mingi automaatne systeem ei saa lahendada. Kui oled juba kellegi toru otsa saanud, kyll nad su siis oigesse osakonda suunavad. Mones kohas ei aita muu kui arusaamatult automaatvastajale momiseda voi telefoni nuppe ploksida, lootes, et robot satub segadusse ja suunab su lopuks inimesele. Igatahes mul peaks juba praeguseks voitluses masin vs inimene medal olema.

Miki

Üleeile vaatas Erin hommikul multikaid ja lopuks tuli esimene sona millest ka ameeriklased aru saavad - Miki. Eks ma muidugi olen talle neid multikategelaste nimesid omajagu korrutanud ka. Ja pealelounal oli kohe mikiga seoses suur tragoodia. Hakkasime oue minema ja kaskisin Erinil kroksid jalga panna. Millegiparast olid krokside peal kaunistuseks kaivad jubinad kuskile kadunud. Lilled on suured, need leidsin kerge vaevaga yles. Aga miki, mul polnud orna aimugi kus see voiks olla. Erin muudkui kordas mikimiki ja nutt tuli ka natuke peale. Miki oli endiselt kadunud, lopuks vedasin Erini oue, lootes, et miki laheb meelest ara. Aga ei lainud, Erin seisis keset oue ja nuttis taiest korist mikimikimiki, ei lasknud ennast sylle votta ega puudutadagi. Lopuks muud ei aidanudki, kui laksime tuppa seda onnetut mikijubinat otsima. Erin aitas ka otsida, vaatas riiulite alla ja kallas oma kilakolakasti porandale kummuli. Lopuks leidsin miki hoopis riiuli pealt ja peale kroksi peale panemist oli laps nous oue minema.

Uusi sõnu

Sõnu on nyyd hakanud tasapisi tulema. Panen siia kirja, et märk maha jaaks.
Onu
Tädä voi ätä - tädi
Peissi - poiss voi põsk
Tuu - suu
Aua - koer loomulikult. Kusjuures imelik, sest keegi meist polnud kunagi aua oelnud koera kohta, ise motles selle valja.
Tiia aua - siia aua, no seda ma kuulen miljon korda paevas, sest koer ei allu ja laheb kaugemale (KOGUAEG) ja teda tuleb pidevalt käsutada ja korrale kutsuda.
Tss - kiisu
Papa - pall, aga sobib ka iga muu ymmargusemat sorti asja kohta oelda, alates synnimargist lopetades kuuga.
Pupu - juust
Bibi - see on yks suurte silmadega pehme kitseke. Ma ei osanud Erinile seletada, et mis imeik loom see on ja nii ta sai nimeks Bibi, Erin oli sellega nous.
Uua - juua
Aiai - iga vaikseimgi kriimustus ja täpp on nyyd aiaid ja neile tuleb meil hoolikalt kordamooda peale puhuda.
Aka - no teadagi mis, aga see sobib ka ninakollide voi suvalise maas vedeleva puru ja sodi kirjeldamiseks. Ja ykspaev oli aka koikide raamatus olevate piltide peal kah.
Njämnjäm - tavaliselt kombinatsioonis teise sonaga - kui raamatus pildi peal on kass kel kala hambus, siis oeldakse tss njamnjam voi kui on mingi kirjeldamatu elukas nagu naiteks janes porgandiga siis ka lihtsalt njamnjam.
Khh - hiir, nii arvuti- kui muiduhiir.
Lille kohta tal sona veel pole, aga nuusutab ninaga ja on selge millest jutt kaib.
Koik ylejaanud asjad ja Erin ise on koondnimetusega Tää.

Seda ja teist ja kolmandat

Erinist siis muud juttu ka.
Raakima ta pole eriti veel hakanud. Emme tuleb, see sai Eestis just enne siia tulekut selgeks. Veel ytleb monikord issi, seda nii issi kui ka pissi kohta, ja kaka. Kuna potil kaimine on praegu vaga aktuaalne teema, siis on ehk vabandatav, et pool praegusest sonavarast kaib ihuliste toimingute kohta. Potile juba yldiselt laheb ise kui vaja, vahel muidugi veel juhtub onnetusi, eriti selle nr. 2ga, mida millegiparast yldse ei taheta potti teha. Mahkmeid kulubki 1 paevas, panen ainult ooseks, monikord harva jaab juba seegi kuivaks. Eesti moistes on siis Erin oma potil kaimisega harju keskmine, Ameerika moistes ikka taitsa advanced ja andekas, kohalikud vanavanemadki imestasid. Siinkohal pean ma ka kohe ara mainima, et ma vihkan siinseid lastepotte, mis kaivad mitmeks osaks lahti ja mida vaike pahalane mitte kasutamata ei jata. Tahan vana head yhestykis 10 kroonist pissipotti! See vaike loik oli siis minu tagasihoidlik panus just hiljuti kellegipoolt kuskil, ilmselt Delfi naistekas, kus mujal, kirutud kanaemade kakablogide ridadesse.
Kui veel raakimise ja vargi juurde tagasi minna, siis tuleb ara mainida, et olgugi et Erin veel ei raagi eriti, saab ta loomulikult aru, mis talle raagitakse. Monikord tundub see endalegi kummaline. Naiteks tekkis tal millalgil komme suust toitu valja mulle peo peale sylitada, no siis kui koht sai tais voi miski ei maitsenud. Ytlesin talle, et ma ei taha ta malutud toitu ja mingu sylitagu see prygikasti. Absoluutselt ei oodanud, et ta sellest aru saaks voi sellele kuidagi reageeriks. Aga laks ja sylitas selle prygikasti ja mina vahtisin suu ammuli. Samuti naitab ta napuga igasuguste asjade peale ja siis peab talle ytlema, et mis see on. Vastupidi ka, mina ytlen ja siis tema naitab. Ma kyll proovisin teda veenda, et synnipaeva puhul voiks mone lausekese voi vahemalt uue sona oelda, aga ei lainud onge. Eks see jutt tuleb kui tuleb.
Mis mind veel imestama paneb, on see, et ta on ise hakanud voodisse minema, kui on ara vasinud. Eile ohtul ta lausa tiris mind kattpidi magamistuppa, nii et mul jaigi 10 minutit filmi lopust nagemata. (Kes on nainud "Astronaut Farmerit", voib mulle kirjutada, et kas ta sai lopus kosmosest tagasi voi tiirleb siiamaani orbiidil.) Tana lounaajal peale soomist laks ta ise teise tuppa, ronis voodisse ja siis hakkas emme-emme karjuma, et ma tuleks ja tema korval lamaks kuni ta magama jaab.
Soob ka enamasti ise, voi niikaua kuni mina seda valja kannatan. Sest muist laheb suust mooda ja muist antakse koerale ja siis ma ise ikka pean ka sootma, et lapsele kohtu ka midagi jouaks. Tahab aidata igasugustes kodustes toimetustes, eriti noudepesus ja muruniitmises. Tirib endale tooli kraanikausi korvale ja mulistab kraani all, kuni mul on noud pestud ja tal on kõht märjaks saanud. Laste muruniiduk ongi meil veel muretsemata, aga nimekirjas esimene asi.
Pohiliselt meil ongi tubased toimetamised, sest oues on endiselt rovedalt palav. Ostsin Erinile uue taispuhutava basseini ja "lossi" koos 100 vaikse palliga, aga kaime oues enamasti ohtupoole kui paike on madalamal ja puude varjud tulevad aeda. Palle on muidugi ka ilmselgelt vahe, 200 on puudu, et lossis tekiks mingigi pallimere tunne.
Synnipaevaks sai Erin AquaDoodle'i stuffi, nendega on toas hea kunsti teha, saab korduvalt kasutada ja minul pole parast vaja seinu pesta. Pean talle veel plastiliini ostma, mulle soovitati, et voolimine arendab konekeskust. Eestis meil oli ka seda, aga erilist voolimist kyll muidugi ei toimunud, pigem pudistamine miljoniks vaikseks tykiks. Synnipaevaks sai Erin ka Play Doh tainavoolimismasina, sellega mul oli endal huvitav mangida, aga jargmiseks aastaks peaks see Erinilegi juba vordne vastane olema. Onneks tanapaeval on tittede gunstitarbed enamasti pestavad ja mittekleepuvad ja eks ma millalgil need rasvakriidid ka jalle valja otsin.

Sünnipäev

Erinil oli eile synnipaev. Uskumatu, aga juba 2 aastane. Suurt pidu meil siin polnud, aga ohupalle puhusime, kingitusi avasime ja kooki soime ka. Erin ise veel synnipaevast suurt midagi ei jaga, kingitusi proovis jalle teistele laiali jagada, aga vahemalt kyynla puhumine on tal taiesti selge. Koogist ta polnud ka vaga huvitatud va. see, et koogi pealt sai napuga vahukoort koukida. Synnipaeva vark, lasin koukida palju tahtis.
Hoopis lahedama synnipaeva pidasime talle Eestis enne siiatulekut. Karnevali mangutoas ja peol oli lausa teisi lapsigi. Alguses olid lapsed koik vaga viksid ja tagasihoidlikud, aga onneks ainult alguses. Erini lemmik oli muidugi jalle pallimeri ja liumagi. Lopuks oli Erin vasimusest taiesti zombistunud, jooksis ringi klaasistunud pilk silmades ja proovis jooksu pealt koiki oma teele jaanud asju katsuda. Mis muidugi ei tahendanud, et ta koju joudes oleks see ohtu varem magama jaanud. Loomulikult toimus ka tordi pealt kyynlapuhumise eelproov, ilmselt tanu sellele eile tuligi nii hasti valja.

Põhiliselt Erinist

Lugesin tana, et Eestis on oodata jalle jahedat ja vihmast suve. Kas seda juttu mitte iga kevad ei raagita? No igatahes tore on, mul sellest palavusest ongi taiesti korini juba. Loodatavasti kui ma jaanilaupaeval kohale jouan, on oues meeldiv 3 kraadi sooja ja vihma ladistab. Meil sadas viimati paar paeva tagasi ja enne seda polnud kuid yhtegi tilka tulnud. Muru tohib kasta kord nadalas ja peenraid 10 minutit paevas, voib arvata mis varvi muru sellise julma kohtlemise peale lainud on. Onneks dushi alla kaimise ja hammaste pesemise piiranguid veel pole.
Ja muud meil siin midagi ei toimugi. Erin muidugi teeb nalja ja harjutab usinalt vanematele pahe istumist. Kui midagi ei meeldi, on kohe kisa lahti. Teinekord teeb mingit pahandust ja ainult naerab kui keelatakse ja teeb veel. Kui ma lopuks taiesti pahane olen, siis tuleb moosima ja musi andma. Ja kui musi vastu ei saa, siis on kohe suu kover kuni lapsevanemal syda hardaks laheb ja lapsele musi ara annab. Vot kasvata siis sellist. Viimasel ajal on isegi Erinil see palavus yle visanud. Oleme ju iga paev oues ja kuigi Erinil on vaike bassein sulistamiseks ja paevavarjuga liivakast, on ta varsti juba ise tuppa tahtmas. No ei ole seal hea olla. Peaasi, et naabrite kilpkonn saab ara toidetud. Seda hakkas Erin akki taiesti ise tegema. Eks ta oli nainud kuidas naaber votab puu otsast hibiskuse oie ja viib kilpkonnale. Ykskord kui Erin oli jalle maja taha kadunud, laksin teda sealt ara tooma ja kolkus teine kilpkonna kasti aare peal ja vaatas kuidas konn naris punast oit. Nyyd siis on hibiskuse poosad Erini haardeulatuses oitevabad ja kilpkonn vist taiesti yletoidetud.

Kova jutustaja on Erin ka, paraku endiselt ainult talle arusaadavas keeles. Ma motlen, et akki ma olen ise peetusega. Koik teised emad koguaeg kirjutavad ja raagivad kuidas nende lapsed igast asju ytlevad, no ma ei saa kyll kottigi aru mida Erin vadistab. Ok, aitah ytleb, sellest saan aru. Tss, ytleb ka kui ma kassi kohta kss-kss ytlen. Aga sellega asi ka piirdub, mul pole orna aimugi mida tahendavad koa, tii, tadada ja muud pikad koned ja monoloogid mida ta esitab. Pohi leivanumber on tal telefoniga vaga ilmekalt raakimine. Telefone on Erinil vahemalt 3, lisaks sobivad selleks ka koik puldid ja ka manguklotsid. Voibolla opib ta enne hoopis kirjutama kui raakima, sest arvuti tagant toksimast on teda taiesti voimatu ara saada. Nii et kui keegi mu msn listis on saanud kodeeritud teateid, siis paluks nende tahendust kysida Erinilt.
Onneks (voi kahjuks) on Erinil ara kadunud vastumeelsus kingade suhtes, ma pole muidugi ammu teda kingapoes hirutamas ka kainud, ja on tekkinud suur huvi riietumise vastu. Muidugi oigesti see tal veel valja ei tule, aga kes ytles et pluusi ei voi jalga panna voi pykse pahe. Kui mingi riietusese, ykskoik siis kelle oma, on kuskile vedelema jaanud, kaib Erin sellega varsti ringi ja proovib koikvoimalikke erinevaid variante selle kandmiseks.
Hakkasin Erinit potile ka harjutama, aga eriti vaimustunud ta sellest pole. Kui ise oige ajal pihta saan, siis teeb kyll hada potti, aga ise ta seda ei algata. Valjaarvatud yks isoleeritud juhtum, kui ma motlesin, et ta niisama mangib potiga, aga parast avastasin sealt hoopis väiksed pabulad. Mulle praeguseks on hakanud tunduma, et nende pabulate autor vois ka naiteks moni loomapoest jooksus janes voinud olla. Loodame, et kui me Eestisse tuleme, siis vanaema opetab talle selle potimajanduse selgeks.
Nii meil siin vaikselt ja suht igavalt laheb. Monikord tundub mulle, et Erinil on must taiesti siiber, siis lahme naabreid tyytama. Aga yldiselt jah, nadala suursyndmus on, kui me toidupoodi lahme. Varsti onneks oleme jalle Eestis ja siis on Erinil hulgaliselt lobustajaid varnast votta.

Tomatiuputus

Kuna meil on nyyd aed, siis lisaks muru kasvatamisele tekitasime moni aeg tagasi aia aarde ka yhe peenra. Pohiliselt selleparast, et mulle tundus, et basiilik ja till tahavad potist valja saada. Ja kuna siis oli kohe terve peenra jagu ruumi, tuli veel taimi muretseda. Yks tuttav andis paar oksakest oregaanot, mis mu yllatuseks ka kasvama laksid ja rosmariini. Ja veel ostsime paar tomati-, pipra- ja maasikataime ning salatit. Kuna minu aianduskogemus on siiamaani enamvahem piirdunud varajases lapsepolves vanaema juures rohimise ja punaste sostarde korjamisega, siis ma olin toesti ypris yllatunud, et koik hakkas kasvama taiesti eeskirjade jargi. Ainult murulauk saboteeris yritust.

Eriliselt hakkasid kohe vohama mu tomatitaimed. No ega ma alguses ei teadnud ka, et kasve tuleb tegelikult ara loigata ja nii nad nyyd on sellised poolmetsikud poosad. Ja siis akki hakkasid koik tomatid korraga valmis saama. Ise soome, naabritele olen ka jaganud, puiklevad natuke vastu, aga kus nad paasevad. Nyyd hakkavad punaseks minema ka kobartomatid, mis on mu lemmikud. Erin kahjuks tomatitest yldse huvitatud pole ja Mark soob ka ainult kuumutatud kujul, nii et see tomatimajandus ongi rohkem minu eralobu. Aga varsti saan ma oma mahlamasina katte ja siis pole enam probleemi.
Aga oleks ma varem teadnud, et ma nii kova tomatikasvataja olen, ma oleks terve aia neid tais istutanud ja praeguseks juba rikas pruut olnud. Nyyd on kahjuks hilja, aed on vere ja pisarate hinnaga hoopis muru tais kasvatatud ja tomatite myygist saadavatest miljonitest pole motet unistadagi.

Erin ja kingad

Erinil on kummaline armastuse-vihkamise suhe kingadega. juba väiksest peale meeldis talle kingi lakkuda ja nendega mangida. kingadega mangib ta meelsasti siiamaani, onneks lakkumine on ennast ammendanud. paneb omale ise kingi jalga, taitsa tihti lahevad oigesti. lisaks oma kingadele meeldib talle ka koikide teiste kingi jalga panna ja siis mooda tuba ringi koperdada. kaiku lahevad koik, nii minu platud ja korge kontsaga kingad kui ka Marki töösaapad. monikord konnib ta ringi pisikesed nukusaapad varba otsas voi yritab pappkarpidega ringi uisutada.
sygisel ostsime Erinile esimesed kinnised kingad, vilkuvate tulukestega ja änksad. neid Erin juba poes pornitses kahtlustava ja kurja naoga. kui vahepeal kylmemad ilmad saabusid, siis laksid need ykskord ka suure nutuga kaiku. kui poodi joudsime, siis jai Erin natukeseks Markiga kahekesti ja kui me jalle kohtusime, oli tal jalas vaid yks king. selle teise kinga oli ta nii kavalasti ara kaotanud, et seda me enam yles ei leidnudki. peale seda ma avastasin, et Erin taiega vihkab kinniseid kingi. kodus olid meil moned paarid kellegi kaest saadud tosse, neid ei onnestunudki mul talle kordagi jalga saada, ajab jalalaba kumeraks ja lisaks veel sipleb ja röögib nagu ratta peal. nyyd on yks paar tosse, mille saab jalga ainult siis, kui paelad lopuni lahti votta. kisa ja vehklemine kuuluvad iseenesestmoistetavalt selle protseduuri juurde. kui ma poes yritan Erinile kingi naidata voi jalga proovida, siis arvavad myyjad, et kingaosakonnas piinatake last. Erin karjub juba siis, kui ma kingad riiulist endale katte votan. onneks meil siin vaga tihti kinniste kingadega kaia pole vaja ja saame kuidagi labi, ehk tulevikus Erin natuke leebub ja temast lausa Kingpoolt ei saa.

Lumehelbeke tasa tasa

Lisaks joulufilmide vaatamisele meisterdasin vahepeal veel ka lumehelbekesi (opetus siin). no et akki tuleb joulutunne natuke. eriti pole tulnud, aga helbed on ilusad. ega siin tegelikult eriti ei tulegi joulutunnet kunagi. liiga palav ja lortsi ka ei saja. meil oli siin kyll naabritega voidurelvastumine aia ja maja jouludeks kaunistamise osas - tulukesed saravad, joulujoehobu, -SpongeBob ja -pingviin on valvel, aisakellad on varava kyljes ja ehted ripuvad nii palmi kui laimipuu otsas, aga nohh. naaber kais kuuske ka ostmas, ma napsasin moned oksad endale seina peale ja panin tulukesed ja lumememmed kylge. nii et kuuselohn on ja helbed on ja mandariinid on, aga tundega on ikka nii nagu on. noh voibolla homme tuleb. ma sain just Lumemehe multika ka katte, homme hakkame seda Eriniga vaatama. kes veel ei tea, see multikas on kohustuslik joulude ajal, teie vaadake seda homme 11.15 soome 2 pealt. lumehelbekeste osakonnas ma voitsin paar nadalat tagasi ka lausa kuusekaunistamisvoistluse. meie kodubaaris, kus siis mujal. teema oli, nagu ikka, nautical. voltisin siis paadi, panin lumehelbekese purjeks peale ja voltisin veel 2 joulu shoti terjerit (tanud Signele) sisse istuma. koik olid sillas, et kuidas sa seda tegid. internet on ikka yks ytlemata kasulik asi onju. sain selle eest tasuta hoogveini ja parast voitsin veel populaarsusauhinna e. pudeli shampust ja kinkekaardi. yldse on mul lumehelbekeste fetish, leidsin veel paberist meisterdamiseks sellised helbed: ainult et mul endal ei jatku kannatust nii paljuks loikamiseks ja rullimiseks. kui otsingusse panna "quilled snowflake" siis leiab veel palju selliseid. ja muidugi kes siis ei teaks paberist loigatud lumehelbeid, ka nende tegemiseks pole mul kannatust, sest sellised mis mulle meeldivad nouavad enamasti liiga peent ja filigraanset loikumist.
kui ma endale kunagi klaasisulatamisahju soetan, siis hakkan hoopis selliseid lumehelbeid tegema: ja homme kain paev otsa ringi oma lumehelbekestega tiaaras. vot.

HÄID JÕULE!