Lumehelbeke tasa tasa

Lisaks joulufilmide vaatamisele meisterdasin vahepeal veel ka lumehelbekesi (opetus siin). no et akki tuleb joulutunne natuke. eriti pole tulnud, aga helbed on ilusad. ega siin tegelikult eriti ei tulegi joulutunnet kunagi. liiga palav ja lortsi ka ei saja. meil oli siin kyll naabritega voidurelvastumine aia ja maja jouludeks kaunistamise osas - tulukesed saravad, joulujoehobu, -SpongeBob ja -pingviin on valvel, aisakellad on varava kyljes ja ehted ripuvad nii palmi kui laimipuu otsas, aga nohh. naaber kais kuuske ka ostmas, ma napsasin moned oksad endale seina peale ja panin tulukesed ja lumememmed kylge. nii et kuuselohn on ja helbed on ja mandariinid on, aga tundega on ikka nii nagu on. noh voibolla homme tuleb. ma sain just Lumemehe multika ka katte, homme hakkame seda Eriniga vaatama. kes veel ei tea, see multikas on kohustuslik joulude ajal, teie vaadake seda homme 11.15 soome 2 pealt. lumehelbekeste osakonnas ma voitsin paar nadalat tagasi ka lausa kuusekaunistamisvoistluse. meie kodubaaris, kus siis mujal. teema oli, nagu ikka, nautical. voltisin siis paadi, panin lumehelbekese purjeks peale ja voltisin veel 2 joulu shoti terjerit (tanud Signele) sisse istuma. koik olid sillas, et kuidas sa seda tegid. internet on ikka yks ytlemata kasulik asi onju. sain selle eest tasuta hoogveini ja parast voitsin veel populaarsusauhinna e. pudeli shampust ja kinkekaardi. yldse on mul lumehelbekeste fetish, leidsin veel paberist meisterdamiseks sellised helbed: ainult et mul endal ei jatku kannatust nii paljuks loikamiseks ja rullimiseks. kui otsingusse panna "quilled snowflake" siis leiab veel palju selliseid. ja muidugi kes siis ei teaks paberist loigatud lumehelbeid, ka nende tegemiseks pole mul kannatust, sest sellised mis mulle meeldivad nouavad enamasti liiga peent ja filigraanset loikumist.
kui ma endale kunagi klaasisulatamisahju soetan, siis hakkan hoopis selliseid lumehelbeid tegema: ja homme kain paev otsa ringi oma lumehelbekestega tiaaras. vot.

HÄID JÕULE!

Aiged jänesed

Olime siin kordamooda haiged vahepeal. koigepealt vindus Mark paar nadalat. siis ykshommik arkas Erin yles ja oli soe ja ainult virises. soi kyll oma pudru ilusasti ara, aga ikka ainult tahtis syles istuda ja viriseda. kuni virin laks yle nutuks, mis loppes oksendamisega. siis kraadisime ka, oli mingi 100,4. mu napakas kraadiklaas peaks naitama nii Fahrenheiti kui Celciust aga naitab ainult Ffi. pidin siis internetis kogu aeg konventeerima, et aru saada kui suur palavik lapsel on. 100,4 on 38, nii et koige hullem polnud. muidugi tekkis samas vaike paanika, sest Erin pole enne niimoodi palavikus olnud ja mul polnud orna aimugi mis teha. kaisin perekooli lugemas ja sain targemaks ja ei teinud midagi. lounaajal andsin talle piima, no et magama jaaks ja koht ka ju tyhi. joi pudeli ilusti ara ja siis oksendas selle valja nagu purskkaevust. nii mina kui laps kui voodi - koik olime labimarjad. siis polnudki muud kui vanni minna ja linu vahetada. parast vanni jai ta ikka magama onneks, terve ohtu oli viril aga soi yhe vaikse jogurti ja rohkem ei oksendanud. ohtuseks magamamineku ajaks loi palaviku ka natuke ylesse, 38,5 peale, aga siis ta juba jaigi magama ja ma ei hakanud mingeid protseduure labi viima, lihtsalt kraadisin aegajalt ja olin valvel. oo otsa siples ja vahkres kyll mul korval, aga yles ei arganud enne kui hommikul. ja oli terve nagu noiavael. ei mingit palavikku ega virinat. ei kujuta ette, mis imelik yhepaevane haigus see oli.

ja peale seda jain mina natuke kurguvalusse ja dohusse. muud polnudki, kui pea oli paks, nina kinni ja nägu valutas. see näovalu oli koige rovedam ja ykski paljureklaamitud multisymptom ravim mul olemist paremaks ei teinud. ainuke, mis aitas, oli mu armastatud ibuprofeen. paari paevaga oli minu haigus ka labi, aga selle tulemusena olen ma (kahjuks) telekast ara vaadanud koikvoimalikud joulufilmid.

Uni ryndas ootamatult

Lepatriinude jooksuaeg

Tegime tana valjas aiatoid, kui sattusin ebasyndsalt kaituvate lepatriinude peale. voi noh, mis aiatoid. loikasin teerajale kasvavaid oksi ja istutasin kaktuse ymber. ja Mark pani joulutulukesi ylesse. ja Erin tassis kive yhest kohast teise, soi mulda ja kais perioodiliselt naabrite veranda peal kuuseehete purunemiskindlust kontrollimas.


ja mina veel uurisin kuidas muru kasvab. me nimelt tapsime umbrohtu tagaaias, mille tagajarjel kadus kaunilt roheline umbrohuvali ja jargi jai must maa. moned nadalad tagasi kylvasime muruseemet, aga nagu kiuste, kuni eelmise nadalani ei tulnud mitu nadalat jarjest piiskagi vihma ja minu igapaevane kohustus Erini lounauinaku ajal oli muru kastmine. lounauinaku ajal selleparast, et iga kord kui ma muru hakkan kastma ja Erin ka oues on, lopeb see labimarja ja yleni porise Eriniga. ja siis mul tekkis paranoia, et see muru ei hakkagi kunagi kasvama. aga no ikka hakkas lopuks, nyyd juba lausa rohetab kohati. pohimotteliselt olen mina kui muru-uurija praeguseks kursis iga ainumase uue muruliblega mis on nina mullast valja pistnud.

see on Hoppy, kes on dzhunglis valvel. nimelt hakkas meil kass varsti peale siia majja kolimist ouekassiks. algas see nii, et igal voimalikul ja voimatul hetkel hakkas ta ukse vahelt valja lipsama. no see komme oli tal juba eelmises kohas eladeski. alguses oli ta rumal, jai kohe ukse ette muruliblet narima, nii et saime ta kinni pyyda ja tagasi tuppa tuua. siis aga muutus ta kavalamaks, sai aru, et kui ta paar sammu kaugemal poosas oma muruliblet narib, siis nii naljalt me teda katte ei saa. ega ta kuhugi kaugemale ei julgenudki minna, konutas seal poosas hea tykk aega, kui valja tuli, siis viisime ta tuppa. aga peagi muutus ta muidugi julgemaks ja uuris kogu oue labi ja nyyd juba kaib naabri muru pealgi lebotamas ja tuvisid vaatamas. tana juba Mark syydistaski teda tuvi surmas - leidsime tagaukse juurest linnusulgi, palju kohe. Mark siis arvas, et nyyd on kass naabrite kuuri katuselt tuvi katte saanud ja ara soonud. mina arvasin, et kui verd pole ja laipa pole, siis ei saa Hoppyt veel milleski syydistada ja kui kass valja ilmub, eks siis on naha, kas verd tilgub suunurgast voi ei. leidsime kassi naabriaiast lebamast, puhas nagu muiste, ei tea see loom tuvipraest midagi. seega tuvisulgede mysteerium on praegu veel lahendamata.