Tagasi Eestis
Nüüd olen siis peaaegu 2 nädalat juba tagasi Eestis olnud. reis läks kokkuvõttes väga hästi, kuigi pikk ta ju oli.
asju hakkasin muidugi pakkima viimasel päeval ja viimasel minutil. siis selgus ka loomulikult, et vaja oleks veel ühte kohvrit, sest mul asjad ikkagi ei mahu hästi. õnneks kui piisavalt kõva häälega kuskil seltskonnas rääkida, siis ikka leidub mõni abivalmis sõber, kellel kotte ja kohvreid kodus lademetes seisab. nii et kohvriprobleem sai kiire ja kerge lahenduse. märksa keerulisem oli otsustada, mida siis ikkagi kaasa vedada. lõpuks loopisin asju kotti üsna suvaliselt, lootes et mingeid soojemaid riideid ikka eestisse ka jäi. ja lootes, et need kuidagi mulle ikka selga ka veel lähevad. viimane päev kodus oli siis suht hullumeelne, sest lisaks pakkimisele oli mul ju vaja ka korter ära koristada ja loomad hooldada jne.
lennuk laks Miamist kl 8 kolmapäeva hommikul. Miamisse otsustasin bussiga minna, sest autot rentida ja öösel sõita pole just kuigi tore. õnneks oli olemas selline bussiteenus, mis sõidab iga kahe tunni tagant ja su kodu ukse eest peale korjab ja su isegi kella 7ks hommikul Miami lennujaama õige ukse juurde sõidutab. kuna buss pidi mu 2.15 hommikul peale võtma, siis ma õhtul magama ei läinudki ja arvasin naiivselt, et oh kuidas ma seal bussis terve tee magan. buss jäi muidugi hiljaks ja jõudis alles kella 3 ajal mind peale võtma, mina olin võrdselt närvis ja unine. ja istmed bussis olid nii kõvad ja vastiku kujuga, et magada ma üldse ei saanudki. lisaks olid veel bussis 3 noorukit, kes bussi ootamist olid joomisega sisustanud ja kellest yks aegajalt ka oksendas. aga lennujaama jõudsin õigeks ajaks ja lennuki peale lasti ka. American Airlines'i kodukal oli kirjas, et lennata voib kuni viimase raseduse nädalani, aga mu kõht ega nädalate arv ei huvitanud küll mitte kedagi. lennukis mingi söögiga õnneks ei tülitatud, nii et seal ma sain siis New Yorgini tukkuda.
New Yorgis oli mul 7 tunnine ooteaeg. natuke aitas seda mul sisustada New Yorgis elav sõbranna, kes lennujaama minuga kohvi jooma tuli. pärast seda lõin aega surnuks teisel pool turvaväravaid mööda poode kolades. kuna rahvusvahelistel lendudel siiski on reisimiseks teatud ajalised piirangud last ootavatele naistele ja mina lendasin üsna selle Finnairi piirangu viimasel nädalal, siis olin ma ka Finnairile faksinud nõutava arstitõendi. noh et kaikki on kunnossa ja et ma ei hakka lennukis sünnitama. tõenäoliselt :). peab ytlema, et Finnairi teenindus ja suhtumine oli selles osas viimase peal. boarding pass'i peale löödi tempel, et olen oodatud Admiral's Lounge'i lebotama ja lennukit ootama ning pilet vahetati ka välja, et mul oleks kõrval vaba koht ja rohkem ruumi ja et keegi üle minu kogu aeg vetsu ei tahaks ronida. Admiral's Lounge jäi kahjuks minu poolt lebotamata, sest see oli niii kaugel mu väravast ja ma lihtsalt ei viitsinud sinna kõmpida.
lend ise siis kestis 8 tundi ja läks ka ootuspäraselt hästi. söök oli söödav, film oli vaadatav, magada sai ka natuke ja isegi jalad ei läinud paiste. Helsingis praktiliselt ooteaega polnudki, jalutasin ühe lennuki pealt teise peale. ja Helsingi-Tallinn lend ju teadupärast lõpeb enne kui alatagi jõuab. ma natuke olin kahtlev, et kas nii ruttu üldse kohvrid Tallinna lennuki peale jõudsid, aga need tulid ka august välja 5 minutit peale passikontrollist läbi saamist. väike tollikontroll ka ja ma astusin väravatest välja täpselt samal hetkel kui mu ema lennujaama sisse astus. Tallinnasse jõudsin siis u. 10.30 neljapäeva hommikul ja sõiduaeg kokku oli kuskil 24 tundi. ajavahest ei saanud jälle midagi aru, sest kuigi arvati, et ma peaks ikka puhkama, kuna ma olen ju reisinud ja seega pean olema väsinud, olin ma ikkagi õhtuni yleval ja peale normaalset ööund läks elu edasi nagu ikka. ainult väike alien pole vist pihta saanud ajavahest, sest viimasel ajal tundub, et ta möllab rohkem öösel kui päeval.
Fammit-Mötti olid mulle ka vastu tulnud, aga kuna Fammil oli jooksuaeg, siis nad kumbki muidugi mulle eriti mingit tähelepanu ei pööranud. ma arvasin, et ega nad mind ju enam ei mäletagi, aga pärast kui nad olid üksteisest eraldatud, siis nad ikka rõõmustasid. nii et mine siis võta kinni, et kaua koerad mäletavad.
Mött püüab Seli jões õunu. Foto: Krista
naljakas oli, et kui kallistused olid kallistatud ja seisime ja jutustasime veel enne autodesse laiali minekut õues lennujaama ees, siis oli täpselt selline tunne nagu poleks ära olnudki. ja nüüd, paar nädalat hiljem, ei saa ka öelda, et midagi oleks vahepeal tohutult muutunud või tunduks teistsugune. välja arvatud muidugi see, et palju uusi maju on ehitatud ja saab Viru keskuses hängimas käia :).
ongi siin oldud aeg praeguseni kulunud sõprade ylevaatamisele ja niisama puhkamisele. arstil ka käidud ja haigekassa tehtud, natuke paberimajandust veel vaja korda ajada. igatahes on kõik sujunud kuidagi ootamatult ladusalt. või noh, mis siin nii väga keerulist oligi korda ajada. esimesed paar bussisõitu tekitasid ka kohe koduse tunde, kui mõlemad bussijuhid suutsid suht sujuvalt mingite autojuhtidega vene keelse sõimlemise ja tüli tekitada. kusjuures ühe bussiga ma sõitsin ainult ühe peatuse. nii et Welcome to Estonia :).
lennuk laks Miamist kl 8 kolmapäeva hommikul. Miamisse otsustasin bussiga minna, sest autot rentida ja öösel sõita pole just kuigi tore. õnneks oli olemas selline bussiteenus, mis sõidab iga kahe tunni tagant ja su kodu ukse eest peale korjab ja su isegi kella 7ks hommikul Miami lennujaama õige ukse juurde sõidutab. kuna buss pidi mu 2.15 hommikul peale võtma, siis ma õhtul magama ei läinudki ja arvasin naiivselt, et oh kuidas ma seal bussis terve tee magan. buss jäi muidugi hiljaks ja jõudis alles kella 3 ajal mind peale võtma, mina olin võrdselt närvis ja unine. ja istmed bussis olid nii kõvad ja vastiku kujuga, et magada ma üldse ei saanudki. lisaks olid veel bussis 3 noorukit, kes bussi ootamist olid joomisega sisustanud ja kellest yks aegajalt ka oksendas. aga lennujaama jõudsin õigeks ajaks ja lennuki peale lasti ka. American Airlines'i kodukal oli kirjas, et lennata voib kuni viimase raseduse nädalani, aga mu kõht ega nädalate arv ei huvitanud küll mitte kedagi. lennukis mingi söögiga õnneks ei tülitatud, nii et seal ma sain siis New Yorgini tukkuda.
New Yorgis oli mul 7 tunnine ooteaeg. natuke aitas seda mul sisustada New Yorgis elav sõbranna, kes lennujaama minuga kohvi jooma tuli. pärast seda lõin aega surnuks teisel pool turvaväravaid mööda poode kolades. kuna rahvusvahelistel lendudel siiski on reisimiseks teatud ajalised piirangud last ootavatele naistele ja mina lendasin üsna selle Finnairi piirangu viimasel nädalal, siis olin ma ka Finnairile faksinud nõutava arstitõendi. noh et kaikki on kunnossa ja et ma ei hakka lennukis sünnitama. tõenäoliselt :). peab ytlema, et Finnairi teenindus ja suhtumine oli selles osas viimase peal. boarding pass'i peale löödi tempel, et olen oodatud Admiral's Lounge'i lebotama ja lennukit ootama ning pilet vahetati ka välja, et mul oleks kõrval vaba koht ja rohkem ruumi ja et keegi üle minu kogu aeg vetsu ei tahaks ronida. Admiral's Lounge jäi kahjuks minu poolt lebotamata, sest see oli niii kaugel mu väravast ja ma lihtsalt ei viitsinud sinna kõmpida.
lend ise siis kestis 8 tundi ja läks ka ootuspäraselt hästi. söök oli söödav, film oli vaadatav, magada sai ka natuke ja isegi jalad ei läinud paiste. Helsingis praktiliselt ooteaega polnudki, jalutasin ühe lennuki pealt teise peale. ja Helsingi-Tallinn lend ju teadupärast lõpeb enne kui alatagi jõuab. ma natuke olin kahtlev, et kas nii ruttu üldse kohvrid Tallinna lennuki peale jõudsid, aga need tulid ka august välja 5 minutit peale passikontrollist läbi saamist. väike tollikontroll ka ja ma astusin väravatest välja täpselt samal hetkel kui mu ema lennujaama sisse astus. Tallinnasse jõudsin siis u. 10.30 neljapäeva hommikul ja sõiduaeg kokku oli kuskil 24 tundi. ajavahest ei saanud jälle midagi aru, sest kuigi arvati, et ma peaks ikka puhkama, kuna ma olen ju reisinud ja seega pean olema väsinud, olin ma ikkagi õhtuni yleval ja peale normaalset ööund läks elu edasi nagu ikka. ainult väike alien pole vist pihta saanud ajavahest, sest viimasel ajal tundub, et ta möllab rohkem öösel kui päeval.
Fammit-Mötti olid mulle ka vastu tulnud, aga kuna Fammil oli jooksuaeg, siis nad kumbki muidugi mulle eriti mingit tähelepanu ei pööranud. ma arvasin, et ega nad mind ju enam ei mäletagi, aga pärast kui nad olid üksteisest eraldatud, siis nad ikka rõõmustasid. nii et mine siis võta kinni, et kaua koerad mäletavad.
Mött püüab Seli jões õunu. Foto: Kristaongi siin oldud aeg praeguseni kulunud sõprade ylevaatamisele ja niisama puhkamisele. arstil ka käidud ja haigekassa tehtud, natuke paberimajandust veel vaja korda ajada. igatahes on kõik sujunud kuidagi ootamatult ladusalt. või noh, mis siin nii väga keerulist oligi korda ajada. esimesed paar bussisõitu tekitasid ka kohe koduse tunde, kui mõlemad bussijuhid suutsid suht sujuvalt mingite autojuhtidega vene keelse sõimlemise ja tüli tekitada. kusjuures ühe bussiga ma sõitsin ainult ühe peatuse. nii et Welcome to Estonia :).
posted by Helen at 06:43
76 comments
