Eelmine ehk joulude nadalavahetus oli suur edasi-tagasi tomblemine. Pyhapaevaks ma olin taiesti arritunud, et kolm vaba paeva on olnud ja ma pole yhtegi hetke saanud kodus olla.See nadalavahetus ma pohimotteliselt plaanisin kaks paeva jarjest kodus voodis vedeleda. Mis muidugi ei tulnud valja, aga sellegipoolest oli taitsa monus. Eilne paev kulus rattasoidule, kuuba restoranile, laste pargile ja lopuks veel kinole. Seltskond haaletas komoodia kasuks, seega Little Fockers. Mis oli paris hea, eriti veel kolmanda filmi kohta.
Tanane paev oli telefonivaba. Hommikul kaisime Eriniga kahekesti Banana Cafes kreppe soomas. Erin soi pool minu suitsulohe kreppi ara ja siis veel enda nutella krepi vahukoorega. Vedas, et mu latte kohta ytles yucky. Sealt yle tee on liblikate kasvuhoone, kaisime seal ka. Erin proovis koguaeg lehtede peal tiibu puhkavaid liblikaid lendu puhuda. Parast sai Erin endale liblikapoest liblikavihmavarju, mina kaelakee ja meie aken imelised labipaistvast plastist (naevad valja naguklaasist) liblikad enda ette rippuma.
Telefon oli mul terve hommiku haaletu peal, sest mul oli tunne, et ma absoluutselt ei viitsi kellegagi suhelda. Siis nagin, et moned telefonikoned ja konepostid olid saabunud. Ja tekst, et kas olen ok. Koneposte ma ka ei kuulanud. Ma ju ytlesin reedel, et mul on enda jaoks aega vaja. Eks ma homme tegelen selle situatsiooniga. Pole nagu pohjust vabandama hakata, aga ikkagi on tunne, et nagu peaks. Peaks ylbemaks ja isekamaks hakkama. Ja telefoni lylitasin yldse valja.
Ylejaanud paeva olime kodus. Lugesin Sofi Oksaneni Puhastust. Kuidagi sattusin sellele peale Googli e-raamatupoes. Ja ostsin ara. Naljakas on lugeda Eesti asjast inglise keeles. Alles parast leidsin, et see on isegi eesti keeles e-raamatuna saadaval. Kallim muidugi, 7 midagi dollarit vs 10 midagi eurot. Aga vahet pole, mis keeles, pealegi tean ma nyyd, et vikat on scythe.
Kas lylitada telefon sisse tana voi homme, selles on kysimus..
