9. paev, Petrified Forest ja Arches Park

Petrified forest ehk siis kivistunud mets. kujutab see endast tuhandeid (voi isegi miljoneid) aastaid tagasi ara kivistunud puutyvesid. kaugelt naevad valja nagu puu aga lahedalt on varvilised ja kivist. naiteks voib see tekkida peale vulkaanipurset mahamurdunud ja tuha alla jaanud puudest. iseenesest ilus vaadata, kuigi metsaks seda nimetada on kyll liiast. tegelikkuses on see siin seal laialiolevad kivist puutyvede tykid ja kiviklibu. ja kord on seal range, yhtegi kivi pargist valja viia ei tohi, monikord otsitakse isegi varavas autosid labi. ja igal pool on 911 telefonid ka yleval, et kohe kui naed kedagi kivi varastamas, saad helistada ja sellest teada anda. samas on loomulikult pargi varava taga myygipunkid, kus void poolemeetrise puutyve ca 7000$ eest omastada. ja muidugi suveniiripoed kust saab lihvitud kivitykke osta.
ohtuks joudsime Utah'sse Arches parki. seal on ohukesed seinte moodi kaljud ja kaljudest varavad voi kaared. tegelikult soitsime ja vaatasime selle suht kiiresti labi, ainuke pikk peatus oli kui koik otsustasid ette votta u 5 km-se matka Delicate Arch'i, mis on ka osariigi symbol, juurde. mina viilisin sellest ja jain koeraga bussi valvama. matk oli olnud paris hull, sest esimene pool sinna kaare juurde oli ainult vastumage ja paike ka veel paistis. kuuldavasti osa seltskonnast oli ropendanud terve tee. ja kaar oli nagu kaar muiste, oli neid juba ennegi nahtud. igatahes kui nad tagasi joudsid, oli oues juba pime.
ja telkimiskoha leidmisega meil ka see ohtu ei vedanud, kl oli u 12, kui me lopuks mingi koha leidsime ja pimedas telki pystitasime. onneks olime me sellel alal juba proffid.

Delicate Arch

Sisalikloom kivistunud puul

8. paev, Grand Canyon

Olime hommikul varakult platsis, nagu juba meil tavaks oli saanud. maed olid muidugi ilusad, aga pildile nad kahjuks 3D-s ei jaa. pealegi oli ohk sinisevoitu ja seega ka koik kaugemad maed sama varvi mitte ilusad oranzhid. vaatepunkte oli tee aares mitmeid aga vaade ise ikka suht sama muidugi. cool oleks olnud seal hoopis kopteriga lennata yle aare vahtimise asemel. oli ka variant maest alla matkata, aga seda katsumust ei soovinud keegi ette votta. eriti kui osa seltskonnast, kes seal olid juba ennegi kainud, raakisid kuidas nad 2 tundi alla jalutasid ja siis 5 tundi tagasi yles tulles surid. natuke nad ikka matkasid alla, 10 minutit voi nii, samal ajal kui mina koeraga ylesse oravavalvesse jain.
ja esimest korda reisi jooksul oli suveniiripoodides midagi vaadata, oli paris lahedat kommerts indiaani staffi ja isegi normaalseid t sarke ja tasse ja muud pudipadi.

Grand Canyoni orav

7. paev, leaving Las Vegas, Hooveri tamm

Erakordne hommik, arkasime kl 6 asemel alles kl 9. vaatasime veel natuke linnapeal ringi, aga paevasel ajal on see suht valja surnud ja peale suveniiripoodide sealt suurt midagi teha ega vaadata polnud.
planeritud jargmine paevakorrapunkt oli Grand Canyon. tee peale jai veel Hooveri tamm ja moned tugevamad laksid isegi oue kuuma katte ja kaisid seal ka yle aare alla vaatamas. Hooveri tamm on Nevada ja Arizona piiri peal ja teoreetiliselt oleks pidanud seal ajavoond muutuma. praktiliselt oli meil ajaga segadus, kuna tammil naitasid Nevada ja Arizona kellad 10 minutilist ajavahet ja telefonid ka ei muutnud aega ara. minul tuli siis kuskilt mingist ajusopist meelde, et vist yks tuttav kes Arizonast on parit, ykskord midagi raakis, et nad seal kella yldse ei keera. igatahes kindlalt ei teadnud me ohtuni, et mis siis kell ikkagi on. mitte et sellel mingit tahtsust oleks olnud aga noh.
paev laks kuidagi kiiresti ja paris Grand Canyonisse me valja ei joudnud, jaime kuskil varem telkima.

Yle aare

6. paev, Death Valley ja Las Vegas

Death Valley on siis USA koige madalam koht. Oma nime ta selles mottes ei oigusta et tegelt elab seal igasugu roomajaid ja loomi ja mutukaid. Selles mottes oigustab, et kunagi seal koolesid ara mingid kullaotsijad voi muidu randajad. Igatahes oli seal suht palav, 110 F ehk siis 43 C, kuskil kus kraade naitas. kolasime seal niisama paaris kohas ringi, sest palavas on ju monus olla. yks koht oli Devils Golf Cource, kus olid maapinnal soolast moodustunud kankrad, mis olid augulised. Golfipalle kyll kuskil ei nainud. Teine koht oli ameerika koige madalam punkt, kus oli soolajarv ja yles kalju peale pandud merepinna mark. Koik ylejaanu oli igav korb ja tyhi vali.
Mingis kohas oli veel paljulubav turismiatraktsioon Natural Bridge. Kuna me tapselt ei teadnud, mis see on, siis me ikka arvasime, et peab jargi uurima. See oli siis teine proovilepanek. See osutus umbes tunniseks kondimiseks mingis vanas joesangis korgete kaljude vahel ja vastumage, temperatuur ikka endine, paike paistab lagipahe, tuult pole ja vesi pudelis umbes 40 kraadine. Asi mille parast me sinna laksime, oli siis auk kalju sees ja kuna me ikka midagi rohkemat ootasime, kondisime me jarjekindlalt edasi kuni joudsime tuhandeid aastaid tagasi ara kuivanud koseni. Siis tulime tagasi, oli vaga huvitav jalutuskaik.
Sellega loppes surmaoru ekskursioon meie jaoks (koik jaid siiski ellu) ja edasi suundusime Las Vegasesse. Seal jalle uued yllatused, selgus et linnas oli midagi toimumas ja hotellid enamuses kas tais voi mitmekordsete hindadega. 320$ toa eest eriti maksta ei tahtnud just. See oli siis pyramiidikukujulises Luxoris kus tavahind on 80$. Soitsime nii monedki hotellid labi ja lopuks saime elamise Rios, 39. VIP korrusel. Vaade oli age igatahes ja tuba ka. Tuba polnud aega muidugi nautida, sest kasiinod ootasid. Vahemalt labi jalutamist kui mitte mangimist. Lugu jalle sama, 1 peatanav ja koik meelelahutus selle aares. Palju butafooriat ja feik kulda. Igal hotellil on oma temaatika ja oma topised. Meeletult manguautomaate ja –laudu, restorane, poode ja showsid. Eriti peatuma kuskil pikemalt ei jaanudki, valja arvatud itaalia restoran, jalutasime niisama labi hotellide, mis huvitavatena tundusid. Kokkuvottev yldmulje on ikkagi selline, et filmist ja pildipealt tundub koik nii lahe, kui kohapeal oled, siis on selline nojah oli kah tunne...

The Strip

5. paev, endiselt sekvoia park

Kolasime endiselt ringi sekvoia pargis. Yldiselt samad puud, lihtsalt teine koht, ja sai minna lahedale ka. Isegi koera lasime pargis salaja lahti.
Ja panime enda esimest korda proovile: nimelt oli vaja ronida mingi kalju otsa ja ilm oli monusalt palav. Kalju nimi oli Moro Rock ja mulle kyll tundus, et koik kes sinna otsa sellise ilmaga ronisid, pidid olema ikka parajad moronid. Kokku 400 astet, vahepeal natuke kaldteid ka. Vaade oli lahe, aga samas oli vaade suht lahe ka igal pool mujal kust alla sai vaadata. Aga noh, kui kohale sai mindud, siis tuleb ju ara kaia mitte ainult autos pussutada.

Meie koik kalju otsas

4. paev, Sekvoia park ja King’s Canyon

See sekvoiamajandus on ikka muljetavaldav kyll, eriti kui juhtud kuulama mone pargivahi juttu. Selgus et sekvoiade eluks on vaike metsatulekahju hadavajalik, havitab ara teised puud ja risu ja sekvoiad saavad toitaineid ja ruumi. Tykk aega seal pargis kustutati koik tulekahjud kohe ara, aga siis mingi aeg avastati, et uusi puid enam juurde ei kasva. Nyyd tekitadakse seal ise tulekahjusid, et sekvoiasid sailitada. Yhe koha peal oli soiduteel isegi silt, et ees on kontrollitud tulekahju, arge helistage 911te. Sekvoiadel endil on ymber tulekindel koor, nii et neil on suht pohkar mingist vaiksest polengust. Monikord saab tuli ligi puidule kuskilt alt juurte vahelt, siis voivads puud seest tyhjaks poleda, aga kuni on natukenegi sailinud koore ja puidu vahel olevat kihti, kus toitained liiguvad, seisab puu pysti ja on roheline. Moned puud seisidki taiesti nagu jalgade peal ja ikka olid rohelised. Sekvoiad iseenesest ei pidavat vanaks kunagi saama, kasvab kuni seisab ja kui ymber kukub on surnud ja vedeleb metsas jargmised tuhat aastat, sest ykski yrask teda ei soo.
Seal esimeses kohas, kus me kaisime, olid enamustel puudel aiad ymber, sest puude juured on hasti laiali aga maapinna ligidal ja kui inimesed peal trambivad siis on paha-paha. Edasi kohtades sai juba vabamalt metsas ringi konnata.
Park ise on koik magedes, sest sekvoiad teadagi kasvavad ainult teatud korgusel. Seega soitsime palju mooda magiteid, ilus loodus ja joed ja kosed jne. Magi- ja jõgikitsi nagime ka, yhed lausa passisid paarkymmend meetrit meie telgist ja ei teinud teist nagugi meie telgipystitamise peale. Karusid kahjuks ei nainud, kuigi koik ahvardasid, et kyll te naete. Aga vahemalt telkimiskohas olid spetsiaalsed karukapid, kuhu pidi kohe luku taha panema koik soogid, kosmeetikad ja muidu lohnavad asjad. Karud ei tulnud isegi kappi uurima, ilmselt olid juba liiga palju tynga saanud.

Krista koeraga

3. paev, San Francisco

Jarjekordne varajane aratus, sest kl 12ks olid meil piletid Alcatrazile broneeritud ja San Francisconi ikka oli veel moned tunnid soita. Tegelikult jai meil isegi natuke veel enne praami aega linnas kolamiseks. Praami peale minnes selgus, et koeri ei tohi kaasas olla, me siis koik tegime katet kotile kus kuts sees oli, autosse ju ka selle palavaga ei saa vaest looma jatta. Konspiratsioon laks onneks ja kuts sai ise ka aru et kaval on kotis mitte rabeleda ja haukuda.
Alcatraz oli iseenesest paris huvitav, aga tavaliselt kuskilt filmist vaadates tundub koik ikka veel agedam. Sai saarel ringi kolada ja vanglas sees oli minul korvaklappide ja pleieriga ekskursioon, jalutad ringi mooda vanglat ja korvaklappidest kuuled, et mis ja kus toimus. Nii ei olnud igatahes nagu The Rock filmis, et koik kongid tehakse lahti ja pannakse inimesed sisse luku taha, et saaks teada, et mis tunne on. Enamus konge seisavad koik lukus, monda sai sisse ka minna ja tegelikult see oli ikka paris masendav ja klaustrofoobiline. Yhes sellises u meeter korda paar kongis aastaid veeta… samas kartsad olid palju puhtamad ja ruumikamad, aga seal jalle oli mingi tuuletombuse probleem. Muidugi oli ara margitud Al Capone’i kong, aga parast selgus, et ega nad ikka vaga tapselt ei tea ka kus see asus. Raagiti veel pogenemiskatsetest, millest vahemalt yks loppes vangide saarelt paasemisega, samas jalle keegi ei tea kas nad ikka paasesid voi uppusid ara. Igatahes need tyybid on siiamaani Ameerikas tagaotsitavad.
Yllatus oli see, et vangla aastatel elas seal saarel ju ka kogu personal oma peredega, nagu vaike linn, koolid, poed ja diskosaal :). Ja olla vaga turvaline elu olnud, uksi vaevalt seal keegi lukku pani.
Edasi laks reis sekvoia pargi poole, vahepeal tegime veel peatuse kuskil ookeani aares, et siis oleks koik ikka jalgupidi Vaikses ookeanis ara kainud. Oli jalle vaja jalad marjaks ja liivaseks teha. Liiv, muide, oli tumehalli varvi.
Ja ohtul telkimine sekvoiapargis, minu esimene oo telgis, kyljealune kova ja paha, padi kova ja magamiskott liiga palav :).

Oed Tihedad San Francisco taustal. ja kujutlege et seda myrsikut seal pole.

2. paev, Salt Lake City ja Reno

Soit on igav ja tyytu, meelelahutuseks Harry Potter ja unenagude vaatamine. Soitsime labi Salt Lake Cityst, linna sisse ei lainud, aga soolajarvesid kaisime kyll vaatamas. Polnud need midagi nii siledad, et saaks autoga kiirusrekordeid teha, ega me muidugi vaga kaugele ei viitsinud jalutada ka. Aga soolane, valge ja palav oli kyll.
Ohtuks igatahes joudsimegi Renosse, maailma vaikseimasse suurde linna. Kohustuslik ohtune kondamine linna peal ja kasiinodes. Linna peal tahendas siis yhte monesajameetrist tanavajuppi. Parajasti toimus seal ka mingi hotelli synnipaev, pool tanavat oli kinni ja sai kuulata orkestrit ja parast vaadata kohustuslikku ilutulestikku.
Teine pool tanavat oli tais enamasti purjus redneckke, kes olid Renosse tulnud rauskama ja jooma. Poikasime sisse mingisse suvalisse kasiinosse, jalutuskaik osutus oodatust pikemaks. Selgus et koik tanavaaarsed majad on omavahel yhendatud ja kui meil lopuks kasiinodest ja poodidest ja restoranidest ja inimestest korini sai ja me otsustasime tagasi oue minna, siis selgus, et me olime sujuvalt kuskile tanava teise otsa joudnud. Igatahes kl. 12 olime juba hotellis magamas.

Reno raudtee ylesoit keset linna

1. paev

Esimene reisipaev algas hommikul kl 4se aratusega. Natuke peale 5 olid juba koik 7 uimast kana ja 1 uimane koer autos, oigemini bussis, ja laks lahti. Highway 80 laande, suund San Franciscole. Eesmark oli ohtuks jouda Wiomingisse. Ilm oli suht ok, vahepeal sadas natuke vihma aga keda huvitas. Bussist tostsime veel yhed pingid valja ka et rohkem ruumi oleks, seega oli meil taga monus segasumma suvila. Iowas meenutas loodus taiesti eestit, kui maisipolde mitte arvestada. Pealelounal kui oma jarjekordsest uinakust ylesse arkasin ja me juba Nebraskas olime, oli koik akki muutunud, ainult lagedad kollased ja rohekollased valjad ja moned pisikesed naftapuurtornid. Soit teadagi monotoonne, sai labi loetud eestist toodud ajakirjad ja 100 lk Harry Potterit. U 7 ajal joudsime kohale oma planeeritud telkimispaika, mis tegi siis soidupaeva pikkuseks 15 tundi. Me otsustasime telgi asemel bussi kasuks ja nyyd ma veel tomban moned pildid arvutisse ja magama. Homme tuleb teine varajane aratus ja pikk soidupaev, ohtuks peame Renosse joudma.

Mina kirjutan juttu, Krista pildistab

Kuradi lennukid vol 2.

Ega siis lend Chigagosse ka just libedalt ei lainud. Lennujaama joudsime paraja varuljaga, lennukisse saime ka oigel ajal ja siis hakkas pihta. “vabandame vaga, aga Chicagos on praegu aiksetorm ja me peame valjalennuga 15 minutit ootama”, 20 minuti parast muutus see sujuvalt veel 30ks minutiks, ja muidugi ei saanud nad meid turvalisuspohjustel lennujaama tagasi lasta vaid pidime lennukis konutama. Lopuks konutasime seal kokku 2 tundi enne kui lopuks ohku tousime. Siis muidugi veel lendasime ringiga ymber tormi ka. Chicagos peale maandumist selgus, et meile oli kyll varav maaratud aga lennukil, kes sealt varavast pidi ara soitma, olid tehnilised probleemid ja nii me passisime siis veel kuskil kesel lennurada jargmised 45 minutit. Ja koik kes meile olid vastu tulnud, passisid lennujaamas. Igatahes lopuks see piin loppes ja me saime koju omletti sooma. Jargmised igavad lennukijutud kahe nadala parast.

Kuradi lennukid ma ytlen

No konutan siin ihuyksi Miami hotellis ja loon aega surnuks. Krista oleks pidanud juba poolteist tundi tagasi saabuma, aga lend jai 2,5 tundi hiljaks. koguaeg sain Kristalt sonumeid, et 7.20, 8.00, 8.30, siis oli ekraanidel pimedus, koik inimesed jumala narvis, mingit infot pole. ma proovisin helistada Miami lennujaama ja American Airlinesse, igal pool ainult automaatvastajad peal, mitte yhtegi varianti pole yhegi inimesega raakida. lisaks oli vahepeal veel lennunumber muutunud ja see muidugi raskendas info saamist veelgi. lopuks otsustasin interneti hyvesid kasutada ja sain teada samal ajal kui Krista mulle sonumi saatis, et lennuk laheb valja 9.20, mis asja kaigus muutus 9.28ks ja et hilinemise pohjuseks oli "hooldus". aga igaljuhul lendas lopuks minema.
ootamise kaigus proovisin natuke hotelli baaris aega parajaks teha, aga seal olid ainult ylikondades, tahtsad ja igavad businessinimesed, nii et keegi isegi ei proovinud mu lobustamiseks mulle kylge lyya. siis mulistasin poolteist tundi vannis, lobu mida ammu pole saanud endale lubada, sest igal pool kodudes on veeboilerid ja nii kauaks ajaks ei jatku kunagi sooja vett. siis triikisin juukseid (ja näppe). siis tegin manikyyri. nyyd mul on juba toeliselt raske teleka ette mitte magama jaada, ei kujuta ette kui monus veel Kristal on, tema reisiaeg kokku on oopaev umbes.
mu enda lend siia oli kah selline pooletoobine. lennuk oli pisike, nagu ikka Key Westist. yhe poole teest Miamisse ta votab korgust ja teise poole juba enamvahem maandub. need on molemad sellised arevust tekitavad olukorrad, ma ikka tsekin igat mootori haale ja suuna muutust. enamuse mootori haale muutuste pohjuseks on muidugi mu lukkulainud korvad. kui kohale joudsime arvas yks mees et nice flight oli, no ju ma siis olin lihtsalt ise narvis.
ja muide, sain eile ilusti yhe ohtuga ara kolitud. nyyd on oma tuba, oma luba ja Kristal on ka koht rodul olemas, justkui vaike sammalhabe :P. no mine tea, voibolla on muidugi koju tagasi joudmise ajaks justkui noiavael mingi diivan akki koju tekkinud.
mul on pool tundi veel aega, lahen vaatan akki on businessmanid lipsu baaris natuke lodvemaks lasknud.

Puhkus

Nii, nyyd on see kaes. homme tuleb Krista ja 3 nadalat puhkust ja tana saime uue korteri ja tuleb kolimine. tegelikult mul ongi hetkel juhe koos, et mida jargmiseks tegema peaks. reisikohver on enamvahem pakitud, aga sellest, mis oleks vaja tana uude korterisse kolida ja mille voib vabalt jatta selleks ajaks kui tagasi tulen, ma enam midagi aru ei saa. kohati tundub, et voib koik asjad jatta hiljemaks, kohati tundub, et voib koik asjad samas kuskile kotti ajada ja kohati tundub, et voib enda polema panna.
aga igatahes homme ohtul lendan Miamisse Kristale vastu ja ylehomme Miamist edasi Chicagosse taditytre juurde. oigemini on see natuke juba nagu suguvosa kokkutulek, sest tana jouab Eestist Chicagosse teine taditytar oma mehega. aga sellest mis edasi saab, on mul ainult ahmane ettekujutus. moned pidepunktid on San Francisco ja Alcatraz, Las Vegas, Grand Canyon, Sekvoia park, mis tapsemalt toimub, selgub ilmselt reisi jooksul.
kui homme on hotellis internet, siis olen onlines, samuti reisi jooksul kui wifit kuskil margata on. nyyd igatahes lahen ja pakin oma arvuti veel kuskile, kus ruumi leiab.

Irrmus torm Dennis

Orkaanihooaeg seega ametlikult avatud. ausaltoelda on see tormimajandus siin ikka tyytu kyll, seda enam, et see aasta hakkas see pihta eriti vara, juba juuli alguses. onneks vahemalt eestis nendest suurt ette uudistes ei raagita, nii et kodused vist ei teadnudki minu parast narvis eriti olla.
siin koha peal kyll koik tuttavad teistest osariikidest helistasid ja arvasid, et ma peaks ikka evakueeruma. muidugi kui mingi orkaan on tulemas, siis uudistes muud ei raagitagi kui irrmsast tormist mis kohe koik inimesed ara tapab, seega on uudised siin suurimad paanika kylvajad. kohustuslik evakueerumine residentidele kuulutati valja neljapaeva ohtul vist, selleks ajaks oli ainuke mandrile minev tee juba ammu ummikutes. tegelikult ei evakueerunud vist ykski inimene keda ma siin tunnen ja tean, ara soitsid ainult turistid ja norgad. reedel olin veel tool, kuigi peab mainima, et meie pood oli vist yks peaaegu ainukesi kohti, mis avatud oli ja kus mingit ostupaanikat ei olnud. tavaliselt kui evakueerumine valja kuulutatakse, pannakse kohe koik poed ja asutused kinni. ja muidugi on suurtes poodides alati metsik rahvamass, kes ostab kokku vett, kyynlaid ja patareisid. peatanaval oli kohal vist vahemalt 5 erineva kanali uudiste tiimid, kes filmisid hoolega vineeriga kinniloodud aknaid ja raakisid erakordsest orkaanist mis kohe Key Westi tabab. prognoos oli, et orkaan peaks kohale joudma oosel kl. 2 ajal ja Kuubale joudes oli see veel 4. kategooria orkaan (5 on koige kovem orkaan), kl 10 ohtul me ei viitsinud enam kodus passida ja kuna vihma ka ei sadanud, soitsime ratastega soprade juurde. tuul oli paris kova ja laks ka tugevamaks kogu aeg, millalgil peale 11. laks elekter ara igatahes. kuna keegi kohalolnutest polnud ostuhullusega yhinenud, siis patareide puudumise tottu polnud meil edasi enam orna aimugi mis tapselt toimub. valjaarvatud see, et mangod kukkusid ikka veel tyytu jarjepidevusega katusele ja hirmutasid koeri. kl 1 oli koigil kyynlavalgusest taielik siiber ees ja kobiti magama. uni oli ysna hea igatahes. laupaev oli koige btyytum kogu asja juures. tuul oli endiselt tugev, elektrit endiselt polnud, vihma sadas, koju ei saanud minna, niiske ja palav, riided poolmarjad seljas ja kaua sa neid taringuid ikka mangid. ja tanavatel oli muidugi liikumiskeeld. alla kukkunud mangod olid koige suurem oht, banaanikooreeffekt. infot toimuvast sain, kui saatsin oele telefoniga sonumi ja ta tsekkis internetist et mis seis on. lopuks pealelounal keegi ikka viskas meid autoga koju, ja peale natukest aega voodis vedelemist ja palavuse tottu mitte liigutada pyydmist tuli elekter ka tagasi. hurraaa! peale seda oli elu jalle ilus. valja arvatud see, et jargmine hommik kui ma toole minema pidin, taksod ikka veel ei soitnud, teeolud. mis teeolud, et kui lehed ja vesi on tee peal, siis taksod ei saa soita voi. midagi hullu ju polnud, oksi oli murdunud, moni puu ja liiklusmark oli pikali, teed ja majad olid koik alles igatahes. vantsisin siis ratta jargi ja kaevasin selle murdunud okste alt valja ja trotsides teeolusid soitsin toole.
nyyd on juba siiapoole teel Tropical Depression no. 5, millest kasvab uus pagana orkaan. loodetavasti ei keera see tuksi mu jargmise nadala reisiplaane, kui ma juba Chicagos ja Nevadas ja Californias olen, siis on vaja muretseda ainult aiksevihmade, maalihete ja metsatulekahjude parast.

Aed, helkiv asi puu juures on mu rattahelkur, mis on ratta kyljes, mis on alla kukkunud oksade alla mattunud