Irrmus torm Dennis

Orkaanihooaeg seega ametlikult avatud. ausaltoelda on see tormimajandus siin ikka tyytu kyll, seda enam, et see aasta hakkas see pihta eriti vara, juba juuli alguses. onneks vahemalt eestis nendest suurt ette uudistes ei raagita, nii et kodused vist ei teadnudki minu parast narvis eriti olla.
siin koha peal kyll koik tuttavad teistest osariikidest helistasid ja arvasid, et ma peaks ikka evakueeruma. muidugi kui mingi orkaan on tulemas, siis uudistes muud ei raagitagi kui irrmsast tormist mis kohe koik inimesed ara tapab, seega on uudised siin suurimad paanika kylvajad. kohustuslik evakueerumine residentidele kuulutati valja neljapaeva ohtul vist, selleks ajaks oli ainuke mandrile minev tee juba ammu ummikutes. tegelikult ei evakueerunud vist ykski inimene keda ma siin tunnen ja tean, ara soitsid ainult turistid ja norgad. reedel olin veel tool, kuigi peab mainima, et meie pood oli vist yks peaaegu ainukesi kohti, mis avatud oli ja kus mingit ostupaanikat ei olnud. tavaliselt kui evakueerumine valja kuulutatakse, pannakse kohe koik poed ja asutused kinni. ja muidugi on suurtes poodides alati metsik rahvamass, kes ostab kokku vett, kyynlaid ja patareisid. peatanaval oli kohal vist vahemalt 5 erineva kanali uudiste tiimid, kes filmisid hoolega vineeriga kinniloodud aknaid ja raakisid erakordsest orkaanist mis kohe Key Westi tabab. prognoos oli, et orkaan peaks kohale joudma oosel kl. 2 ajal ja Kuubale joudes oli see veel 4. kategooria orkaan (5 on koige kovem orkaan), kl 10 ohtul me ei viitsinud enam kodus passida ja kuna vihma ka ei sadanud, soitsime ratastega soprade juurde. tuul oli paris kova ja laks ka tugevamaks kogu aeg, millalgil peale 11. laks elekter ara igatahes. kuna keegi kohalolnutest polnud ostuhullusega yhinenud, siis patareide puudumise tottu polnud meil edasi enam orna aimugi mis tapselt toimub. valjaarvatud see, et mangod kukkusid ikka veel tyytu jarjepidevusega katusele ja hirmutasid koeri. kl 1 oli koigil kyynlavalgusest taielik siiber ees ja kobiti magama. uni oli ysna hea igatahes. laupaev oli koige btyytum kogu asja juures. tuul oli endiselt tugev, elektrit endiselt polnud, vihma sadas, koju ei saanud minna, niiske ja palav, riided poolmarjad seljas ja kaua sa neid taringuid ikka mangid. ja tanavatel oli muidugi liikumiskeeld. alla kukkunud mangod olid koige suurem oht, banaanikooreeffekt. infot toimuvast sain, kui saatsin oele telefoniga sonumi ja ta tsekkis internetist et mis seis on. lopuks pealelounal keegi ikka viskas meid autoga koju, ja peale natukest aega voodis vedelemist ja palavuse tottu mitte liigutada pyydmist tuli elekter ka tagasi. hurraaa! peale seda oli elu jalle ilus. valja arvatud see, et jargmine hommik kui ma toole minema pidin, taksod ikka veel ei soitnud, teeolud. mis teeolud, et kui lehed ja vesi on tee peal, siis taksod ei saa soita voi. midagi hullu ju polnud, oksi oli murdunud, moni puu ja liiklusmark oli pikali, teed ja majad olid koik alles igatahes. vantsisin siis ratta jargi ja kaevasin selle murdunud okste alt valja ja trotsides teeolusid soitsin toole.
nyyd on juba siiapoole teel Tropical Depression no. 5, millest kasvab uus pagana orkaan. loodetavasti ei keera see tuksi mu jargmise nadala reisiplaane, kui ma juba Chicagos ja Nevadas ja Californias olen, siis on vaja muretseda ainult aiksevihmade, maalihete ja metsatulekahjude parast.