4. paev, Sekvoia park ja King’s Canyon

See sekvoiamajandus on ikka muljetavaldav kyll, eriti kui juhtud kuulama mone pargivahi juttu. Selgus et sekvoiade eluks on vaike metsatulekahju hadavajalik, havitab ara teised puud ja risu ja sekvoiad saavad toitaineid ja ruumi. Tykk aega seal pargis kustutati koik tulekahjud kohe ara, aga siis mingi aeg avastati, et uusi puid enam juurde ei kasva. Nyyd tekitadakse seal ise tulekahjusid, et sekvoiasid sailitada. Yhe koha peal oli soiduteel isegi silt, et ees on kontrollitud tulekahju, arge helistage 911te. Sekvoiadel endil on ymber tulekindel koor, nii et neil on suht pohkar mingist vaiksest polengust. Monikord saab tuli ligi puidule kuskilt alt juurte vahelt, siis voivads puud seest tyhjaks poleda, aga kuni on natukenegi sailinud koore ja puidu vahel olevat kihti, kus toitained liiguvad, seisab puu pysti ja on roheline. Moned puud seisidki taiesti nagu jalgade peal ja ikka olid rohelised. Sekvoiad iseenesest ei pidavat vanaks kunagi saama, kasvab kuni seisab ja kui ymber kukub on surnud ja vedeleb metsas jargmised tuhat aastat, sest ykski yrask teda ei soo.
Seal esimeses kohas, kus me kaisime, olid enamustel puudel aiad ymber, sest puude juured on hasti laiali aga maapinna ligidal ja kui inimesed peal trambivad siis on paha-paha. Edasi kohtades sai juba vabamalt metsas ringi konnata.
Park ise on koik magedes, sest sekvoiad teadagi kasvavad ainult teatud korgusel. Seega soitsime palju mooda magiteid, ilus loodus ja joed ja kosed jne. Magi- ja jõgikitsi nagime ka, yhed lausa passisid paarkymmend meetrit meie telgist ja ei teinud teist nagugi meie telgipystitamise peale. Karusid kahjuks ei nainud, kuigi koik ahvardasid, et kyll te naete. Aga vahemalt telkimiskohas olid spetsiaalsed karukapid, kuhu pidi kohe luku taha panema koik soogid, kosmeetikad ja muidu lohnavad asjad. Karud ei tulnud isegi kappi uurima, ilmselt olid juba liiga palju tynga saanud.