Easy Living: May 2007

25 May 2007

Minu kodu- ja muud loomad

Naed, Signe just kirjutas oma unekottide armeest. meil sama vark kodus. pole eluski mul yhtegi koera olnud, kes lahme oue peale vaid silma korraks lahti teeb ja siis rahulikult edasi lamaskleb. eriti ajab narvi, kui endal hommikul enne toole minekut kiire on. seisad ukse peal rihm kaes ja veenad koera: Kosmo, lahme oue! koer lamab jumala rahulikult, jalad pikalt taha sirutatud. kamoon kosmo, oue! koer natuke ringutab ja tombab jalad kohu alla. no tule nyyd, oue! koer juba touseb natuke istuvamasse asendisse, aga ikka pornitseb sind kahtlustavalt. siis kas votad kavaluse appi: Kosmo, where's the ball, get the ball, mille peale koer kohe virgub, oma vaikse piiksu-jalgpalli yles otsib ja ukse juurde sibab, voi votad kasutusele joumeetodi: marsid ise koera juurde, paned talle rihma kaela ja tirid teda ukse poole. (kusjuures 5 minutit tagasi, kui oli vaja kass kapi otsa ajada, oli koer taiesti reibas ja arkvel.) kui palli meetod kasutusel oli, siis peab ukse juures vaikest kavalust kasutama ja palli sujuvalt "ara kaotama", sest ega tal ju oues palli vastu eriti enam huvi pole. tore on see lihtsalt trepist alla kukutada ja siis see sulle jalaga ymber maja toksimiseks jatta. hommikul kiiruga onju ei viitsi. ja pealegi naaber ka juba naeris ykspaev, et miks ma alati palliga mangin, kui ma koera jalutan. aga kui palli koera nahes katte votad, siis on tal jalle metsik huvi, hyppab yles, tahab palli ja kui selle talle lopuks viskad, siis jookseb heal juhul pallini, toksab seda ninaga ja koik. mangi yksi edasi kui tahad. a muidu, kui juba kord yle ykse on saadud, siis jalutab hea meelega. valja arvatud siis kui vihma sajab on ju loomulikult edasiliikumise asemel otstarbekam hadalise naoga yhe koha peal konutada ja jarjest rohkem labi liguneda.
kass kadus meil ka ykspaev jalle ara. tal nimelt on tekkinud mingi huvitav komme valisuksest valja lipsata kui mina tuppa tulen. ega ta kaugele ei lahe, jookseb naabrite ukseni ja kossitab seal maha. kahtlane vark ikkagi seal oues. siis tuleb ta sealt lihtsalt yles korjata voi jalaga enda ees jalle tuppa nygida. voi kui Mark roogatab, siis ta hirmub ja tormab ise tuppa tagasi. no ja ykspaev tulin koju, kass istus eeskujulikult diivani seljatoe peal ja koer roomustas nagu ikka. kuditasin koera ja panin ukse kinni. igast asju tegin kodus vahepeal, kuni tuli aeg koeraga ara jalutada ja voodisse kobida. tavaparane kontrollmote ukse juures oli, et ega kass ei varitse ja ei yrita uksest valja lipsata, aga siis syttis vaike pirn, et tegelt pole kassi juba mitu tundi nainud. akki magab rodul. no ei maganud, ei maganud ka kuskil mujal. tuulasime koik ta peidukohad labi. vahtisime yksteisele noutult otsa, et nomaitea, peab siis vist ouest otsima. no ja muidugi, nii kui ma oues teda hyydsin, kostus rodu alt haledat naugumist. istub seal nagu kivikuju, kaeulatusest tapselt valjas. nii kui natuke rohkem kyynitad, laheb kaugemale maja alla. siis juba kordus eelmise kassikadumise stsenaarium: Mark (kirub ja vannub) ara maja alla (rekvisiit: taskulamp), kass ara vasakule. Mark laekub maja alt veerand tunni parast higise ja mullasena ja muidugi ilma kassita. tal on alati oma teooria ka, kuidas kurjad ja näljased hulkurkassid meie vaese ja ara hellitatud kodukassi seal maja all hommikuks ara soovad. aga muidu nome olukord, tahaks nagu magama minna, aga kohusetundliku kassiomanikuna peaks nagu samas ikka oues kassi hyydma ja pyydma. otsustasin, et lasen kassil seal maja all rahuneda natuke ja siis lahen teen veel yhe jalutuskaigu. tunnikese parast jalutuskaigul ilmuski rahunenud kass kutsumise peale maja alt valja ja tahtis pai saada. voi tegelikult ta vaeseke oli vist juba mitu tundi hada kannatanud, sest toas esimese asjana jooksis ta oma liivakasti. toeline robinson. aga see jaigi selgusetuks, kuidas ta sinna oue ikkagi sattus. kas lipsas ukse vahelt (ebatoenaoline) voi ronis markamatult yle rodu ymbritseva vorgu (sama ebatoenaoline)?
aga Ohtulehest lugesin, et meid siin ahvardavad mutant-hiigelrotid. vat siis, me siiamaani arvasime, et need on oravad. tsk-tsk-tsk. ara voi enam oue minegi.
Yks kaktus, mille iga ois oitseb ainult yhe oo

muust elust-olust niipalju, et ega suurt midagi ei toimugi. jah, too-kodu ja ratta seljas tuulega voitlemine. aga vahemalt sain aprilli alguses oma paberid katte ja olen nyyd taieoiguslik resident-mikihiir. vottis aega kuskil 6 kuud kokku, taitsa kiire asjaajamine vorreldes paari aasta voi kauemaga, mis enne oli. vestlusel oli ooteruumis kuskil 40 inimest, kellest yks paar peale meie olid valged, ylejaanud olid koik mustad voi latiinod ja ainukesed valged olid nende advokaadid. voibolla selleparast lakski meil vestlus nii ludinal, et tadil oli lihtsalt hea meel, et ometi keegi raagib inglise keelt ja ei pea labi tolgi asju ajama. passis soditi viisa ara ja loodi punane tempel sisse. 8 tundi autosoitu 10 minuti vestluse parast. muuhulgas avastasin, et olen taiesti maakaks siin saare peal muutunud - Miami liikluses tuli taielik hirm peale, vajutasin pidevalt pidurit korvalistuja tooli peal. ja taielik pettumus - roheline kaart pole yldse rohelist varvi. kui suvel moni orkaan onneks ei vota, siis augustis tulen paariks kuuks Eestisse. nii et voite vaikselt hakata rahvariideid tikkima ja kaera-jaani samme meelde tuletama.
eile premeerisin ennast toorygamise eest internetishopinguga. polnudki juba ju mitu kuud kingi jalle ostnud, nyyd siis kohe kaks paari ja tegelt kolmandad ka ikka ilgelt kipitavad. nagu ma siis nendega oudsalt kaiks siin, igapaev tool aina platude voi tossudega. lihtsalt hea kui miski kapis ikka ruumi votab. paar vajalikku asja ostsin ka, aga need on igavad ja ei tasu raakimist. ja septembriks tellisin endale beebimaailmast tite ka.