Tomatiuputus

Kuna meil on nyyd aed, siis lisaks muru kasvatamisele tekitasime moni aeg tagasi aia aarde ka yhe peenra. Pohiliselt selleparast, et mulle tundus, et basiilik ja till tahavad potist valja saada. Ja kuna siis oli kohe terve peenra jagu ruumi, tuli veel taimi muretseda. Yks tuttav andis paar oksakest oregaanot, mis mu yllatuseks ka kasvama laksid ja rosmariini. Ja veel ostsime paar tomati-, pipra- ja maasikataime ning salatit. Kuna minu aianduskogemus on siiamaani enamvahem piirdunud varajases lapsepolves vanaema juures rohimise ja punaste sostarde korjamisega, siis ma olin toesti ypris yllatunud, et koik hakkas kasvama taiesti eeskirjade jargi. Ainult murulauk saboteeris yritust.

Eriliselt hakkasid kohe vohama mu tomatitaimed. No ega ma alguses ei teadnud ka, et kasve tuleb tegelikult ara loigata ja nii nad nyyd on sellised poolmetsikud poosad. Ja siis akki hakkasid koik tomatid korraga valmis saama. Ise soome, naabritele olen ka jaganud, puiklevad natuke vastu, aga kus nad paasevad. Nyyd hakkavad punaseks minema ka kobartomatid, mis on mu lemmikud. Erin kahjuks tomatitest yldse huvitatud pole ja Mark soob ka ainult kuumutatud kujul, nii et see tomatimajandus ongi rohkem minu eralobu. Aga varsti saan ma oma mahlamasina katte ja siis pole enam probleemi.
Aga oleks ma varem teadnud, et ma nii kova tomatikasvataja olen, ma oleks terve aia neid tais istutanud ja praeguseks juba rikas pruut olnud. Nyyd on kahjuks hilja, aed on vere ja pisarate hinnaga hoopis muru tais kasvatatud ja tomatite myygist saadavatest miljonitest pole motet unistadagi.