Orkaanihooaja eelvaade

Seoses jarjekordse orkaanihooaja algusega, on viimasel ajal kohalikus ajakirjanduses paris palju vaieldud evakueerumise vajalikkusest. Tavaparased on artiklid mis manitsevad inimesi ikka evakueeruma, samal ajal juba vaikest paanikat kylvates. Paanikat kylvatakse muidugi aastaringi, 3 kuud enne hooaja algust oli Miami Heraldis esikylje jutt koos eriti suure ja rasvase pealkirjaga: “86 paeva orkaanihooaja alguseni”. Ja loomulikult tanu televisioonile ja internetile jouab see paanika igale poole. Juba olen saanud muretsevaid telefonikonesid ja emaile selle aasta esimese tormi kohta. Mis torm? Meil aint sadas vihma paar paeva. Aga inimesed kuulevad sonu “esimene orkaan sel aastal”, “Mehhiko laht” ja motlevad et lugu paha. Ja see polnudki orkaan, oma parimal hetkel oli Alberto koigest troopiline torm. Muidugi kui midagi vahegi lähenema hakkab, siis soidavad siia kohale koikide uudiste ilmameeskonnad, kes teevad sydantlohestavaid reportaazhe tanaval tuule ja vihmaga voideldes ja toonitades et nemad on siin kyll kindlas kohas varjul aga koik teised peavad ikka ennast paastma evakueerudes.
Niisiis paar nadalat tagasi oli nadalalehe Key Westi yks number tervenisti pyhendatud orkaanidele. Esimene pikk jutt oli David Wisemani ilukirjanduslik šedoover aastast 1995, “The Day the Big One Hit Key West”, ehk siis pikk ja hirmutav jutt sellest, kuidas keegi jalle ei votnud tormi tosiselt ja ei evakueerunud ja kuidas 5. kategooria orkaan pyhkis Key Westi maapealt. Kirjutatud suhteliselt lapsikus stiilis ja seda voiks laste hirmutamiseks naiteks musta kae juttude asemel lokketule aares raakida. Igatahes mina lugesin ja motlesin et mis jura see ajaleht nyyd siis avaldab.
Teine artikkel oli Ed Swifti “Do We Really Need To Evacuate”, mis on yks parimaid ja argumenteeritumaid artikleid mida ma orkaanide ja evakueerimiste kohta olen lugenud. Ed Swift on siin yleyldse juba pikka aega voidelnud kohaliku evakueerimispoliitika vastu, siiamaani kahjuks vist kyll ysna tulutult.
Selge see, et kui sa elad väiksel saarel, siis voib orkaan ohtlik olla, aga veel ohtlikum voib olla evakueerumine. Mis siis kui kuskil sillal juhtub mingi onnetus, nagu naiteks kui moned kuud tagasi bensiiniveok tegi avarii ja laks polema. See oli tavalisel paeval ja sild oli liikluseks suletud terve paeva. Aga kui midagi sellist juhtub evakueerumise ajal, kui yle saja miili, terve tee Miamisse, on auto autos kinni? Voi kui orkaan laheb ka yle Florida louna- voi keskosa, kuhu need inimesed siis evakueeruvad ja mahuvad? Raakimata sellest, et paljudel pole autosid ja/voi raha evakueerumiseks ja paljudel on koduloomad kellega ei taheta tavaliselt sind kuskile varju alla votta. Eelmisel aastal kuulutati valja 4 kohustuslikku evakueerimist, ma tean vist ainult paari inimest kes seda tegid. Kusjuures “tanu” uputusele kannatasid koige suuremat kahju just need kes kodust ara olid lainud. Need kes olid jaanud, said vahemalt oma asju paasta, kui vesi tousma hakkas. Selge see et tormikahjustusi tuleb alati ja mitte vahe, kergemad ehitised voibolla, nagu valibaarid ja sadamakaid jne., paadid muidugi mis pole sadamasse toodud voi korralikult kinnitatud, aga fakt on see et alates 1920. aastast on maju ehitatud tormidele vastu pidama ja alates 1993. on ehitusstandardid kohati isegi absurdselt karmid. Nii et paljudel juhtudel on igatahes palju kindlam kohapeale jaada kui kuskile tundmatusse hakata evakueeruma. Loomulikult peab olema toidu, vee ja esmatarbe asjade tagavara aga ma toesti eelistan iga kell kasvoi ilma elektri ja veeta kodus olemist kuskil Miami ylerahvastatud shelteris konutamisele. Isegi kui su aken katki laheb voi osa katust ara lendab voi sa surmani hirmunud oled, siis need pole veel mingid tosiselt elu ohustavad asjaolud.
Ed Swift teeb oma artiklis paar ettepanekut:
1. Evakuatsioon Key Westist peaks olema taielikult vabatahtlik, see jatab teed vabaks nendele kes toesti soovivad lahkuda. Nagu aeg on naidanud, 80% kohalikest jaavad nagunii siia ja see pole mingi “kova mees olemine”, vaid lihtsalt soov olla kaitstud, kaitsta oma perekonda ja kinnisvara.
2. nendel kes elavad treilerites voi paatides, peab olema voimalus minna orkaanivarjendisse. Praegusel hetkel ei eksisteeri Florida Keydes enam orkaanivarjendeid (koolid ja teised betoonehitised), need on koik valitsuse poolt suletud ja see jatab inimesed ohtlikku olukorda. Teine ajuvaba asi on see, et koik punase risti tootajad ja vabatahtlikud peavad evakuatsiooni korral lahkuma, seetottu pole siin praktiliselt mingit arstiabi, isegi kui tormi ei tule voi see on nork ja evakuatsioon kuulutati valja ennatlikult. Et valitsus nagu paneb silmad kinni ja karjub “koik on lainud, koik on lainud” kui tode on see, et yle poole inimestest pole kuskile lainud.
NOAA statistika ytleb, et analyysides ilmaandmeid 1948-1999, selgub et tanapaeval on kaks korda rohkem korgema temperatuuriga paevi kui 50 aastat tagasi. kuumalainete, mis kestavad vahemalt 4 paeva, arv on kolmekordistunud. Ja kuigi tormid ja yleujutused kõlavad palju dramaatilisemalt, siis statistika jargi tapavad orkaanid aastas keskmiselt 14 inimest, uputused 99, aga kuumus 193. nii et kui uus kuumalaine laanepoolsetes osariikides on algamas, peaks valja kuulutatama evakuatsioon. Siis oleks koik proportsioonis siinsete paanika-evakuatsioonidega.
Argument, et peab evakueeruma selleparast, et moni sild voib katki minna, pole ka eriti vettpidav. 1909. aastal polnud siin sildu, polnud merevae lennujaama, polnud sygavat sadamat, polnud kiirlaevu ja ka keegi ei surnud nalga ega janusse. Ilma elektri ja internetita peaks ikka vast hakkama saama mone aja. Samuti pole veenev argument tousulaine. Viimase 150 aasta tormistatistikas pole midagi sellist registreeritud ja kuna Key West on suhteliselt korge saar, siis tavaline uputus taganeb ysna kiiresti vahem kui paevaga.
Enneaegse evakueerimise hea naide on orkaan Debbie aastal 2000. ennustati, et see yletab Key Westi yle 100 mph tuulega, aga tegelikult vaibus Debbie maha troopiliseks tormiks Kuubast lounas. Evakueerimise tulemusena suleti koolid, suleti hotellid ja sunniti turistid ilma asjata evakueeruma, firmaomanikel polnud mingit kaivet aga samas tootajatele peab ju palka maksma, inimesed kellel on vaja tootada, et yyri maksta jne, saadeti koju, sest tood polnud. Koik arid, vaatamata sellele, et mingit tormi polnudki, kaotasid 50-75% sissetulekust. Arvata voib, et saarele, mille peamine elatusallikas on turism, on selline asi suur hoop. Lisaks sellele koigele, maletavad potensiaalsed turistid veel kaua sellist paanikat ja parem reisivad kuskile mujale kui riskivad oma puhkuse katkestamisega.

Natuke ajaloolist statistikat ka suurematest orkaanidest Key Westis:

1846, rahvaarv 1500. tuulekiirus 130 mph. surma sai 50 inimest – 20 inimest kahes erinevas majakas, 25 inimest laevadel. Sel ajal polnud saarel veel tsementehitisi ja kindel see, et keegi ka ei evakueerunud. Saarelt ei lainud mandrile yhtegi teed ja torm tuli vaga lyhikese hoiatusega. No kust see hoiatus pidigi tulema tol ajal. Koik majad olid puust ja seega mitte eriti tuulekindlad, aga nagu naha, kui hoiad eemale majakatest ja paatidest on shansid ellujaamiseks siiski head.

1906, rahvaarv 19000. tuulekiirus 75 mph. surma sai 124 inimest. Enamus nendest tootasid raudtee ehitusel ja varjusid paatmajades voi ei varjunudki kuhugi. 2 sai surma Key Westis, 1 Marathonil ja 12 paatides.

1909, rahvaarv 20000. tuulekiirus u. 100 mph, ilmajaam pyhiti merre ja 400 maja havis. Surma sai Key Westis 2 inimest.

1910, rahvaarv 20000. tuulekiirus u. 125 mph ja baromeetri nait madalaim, mis kunagi registreeritud 28,50. kadunuks jai 1 inimene paadil.

1919 orkaan. tuulekiirus u 100 mph, tuulemoodik lendas minema 80 miili juures. Surma sai 500 inimest laeval Valbanlra, 30 miili kaugusel Key Westist ja 2 inimest laevadel Key Westi sadamas.

1935. “Labor Day Storm”. Surma sai Florida Keydel u. 420 inimest. 219 neist jaid tousva vee katte Lower Matecumbe Keyl veteranide laagris, mis koosnes pohiliselt telkidest. 200 inimest jaid samuti seal lahedal tousuvee katte regioonis, mis on avatud ookeanile. Key Westis purustusi ega ohvreid polnud.

1960, orkaan Donna. Tuulekiirus 150 mph ja 9 jalase tousuveega Marathonil. Kokku sai saartel surma 4 inimest (2 Key Largol, 1 Marathonil, 1 Islamoradal). Surmade pohjused olid: stress aknakatete ylespanekust, ilmselt siis sydamerabandus, yks insuliiniga seotud juhtum, yks inimene paadis ja yks valjas tormi kaes kui silm oli juba moodunud.

1965, orkaan Betsy. 75 inimest sai surma Louisianasaga mitte Keydel, olgugi et torm laks yle keskmiste ja ylemiste saarte

1992, “sajandi torm” orkaan Andrew. tuulekiirus 160 mph.Miamis ja selle ymbruses sai surma 32 inimest, mis on vahem kui tavalisel paeval samas ajavahemikus.

1998, rahvaarv 24000, orkaan Georges. tuulekiirus 96 mph. surma sai 1 kodutu ja 1 mees kes jai kahe paadi vahele pyydes kaitsta oma paati.

Kuues tormis peale 1998. aastat pole olnud muid surmajuhtumeid kui need mis olid tingitud vanurite voi haigete evakueerimisest.

Nii et kogu jutu point on, et peab olema valmis ja valves, aga pole vaja ilmaasjata paanikat tekitada. Enamus Key Westi vanalinna maju on ehitatud 1920ndatel ja nad seisavad koik kenasti siiani pysti. Ja pealegi, enamasti tunduvad koik need tormid telekast vaadates palju hullemad kui tegelikult.

Neoonsall

Kui nyyd jarele moelda, siis ma vist ikka olen natuke peast soojaks lainud. ma hakkasin nimelt kuduma. mooda blogisid kammides leidsin yhe laheda salli - Clapotise. veel rohkem mooda (kasitoo)blogisid kammides, avastasin et paljusid inimesi on haaranud Clapotise vaimustus: koik muudkui koovad salle koikvoimalikes varvitoonides. aga mitte mina, ma pole ju mingi kasitoomemm. ja yleyldse, 30 kraadise palavusega pole salliga nagunii midagi pealegi hakata. ja sellest mustrist ja inglise keelsest seletusest ma ka midagi aru ei saanud. ja meil siin pole normaalset longapoodigi. ja viimati ma yldse kudusin keskkoolis. krt, kus on internet, sonaraamatud, kudumisopetused ja online longapoed, ma pean hakkama salli kuduma! a kellele? ok, teeme siis oele, eestis on nagunii paari kuu parast talv jalle ja sall kulub ikka ara.
niisiis, koige pealt on vaja longa. kuna mul erilist kogemust pole grammide ja meetrite ymberarvutamiseks, otsustasin minna kindla peale ja hommata kudumisretseptis margitud longa. Lorna's Laces Lion and Lamb (miks ma kyll tahan lamb and rice kirjutada koguaeg), 3 tokki, varv Neon. varvivalik oli vahe problemaatiline, sest pildi peal ju varv soltub valgusest, aga kui kohale joudis oli vaga bueno. kohale joudis kusjuures kahe paevaga. siis ju vardaid ka vaja ja markereid ja mingit tapestry needle'it. kuna ma ei viitsinud sonaraamatust vaadata mis tapestry needle tahendab ja poodi joudes ma selle tapestry osa olin joudnud ara unustada, siis see jai ostmata kuna yhtegi tuttava kolaga noela lihtsalt ei hakanud silma. parast selgus, et tegemist on tavalise omblusnoelaga :) ja selle asenduseks kolbab sama vabalt ka vaba kudumisvarras. poes olin ma juba varrastest nii ohinas, et markerid laksid yldse meelest, aga tegelt saabki ilma nendeta ka vabalt hakkama.
kudumine hakkab onju silmuste loomisest, arvate et ma siis maletasin kuidas see tapselt kais. onneks on netis yks tore lehekylg kus on vaiksed videod erinevate silmuste kudumisest ja isegi mina sain aru kuidas asi kaib. igatahes hakkas asi edenema ja polnudki nii keeruline kui alguses tundus. esimese kahe paevaga kudusin kohe esimese toki longa ara ja sain randmeradikuliidi. vaike matemaatiline tehe ytles, et kudumisretseptis mainitud 3st tokist jaab igatahes vaheks. no eks siis teen nii pika kui longa jatkub, juurde vist ei hakka tellima.
Cosmo ka andis oma panuse, kyll mitte kudumisse vaid harutamisse. kui dushi alt tulin, siis oli kudum diivani pealt keset porandat veetud ja mitu head rida yles harutatud, muidugi hea et ainult harutatud mitte naritud. voib isegi arvata kui monus on silmuseid ylesse korjata. aga ta edeneb siiski.

Siin sai esimene tokk otsa

Lorna's Laces Lion and Lamb Neon ja kudumishuviline kass

Hooletus ees, onnetus taga

Ykshommik hakkasin taiesti pahaaimamatult hommikul toole minema. rattaga nagu ikka kui ma just laisk ei ole voi vihma ei saja. koduhoovis loivas must kass yle tee. tavaliselt losutab ta konnitee peal voi poosa all, nyyd oli vaja akki teed yletama hakata. motlesin, et peaks vist kolm korda yle ola sylitama aga siis sain aru, et olen vist palavaga peast ka soojaks lainud ja et mis ajast ma siis nyyd ebausklik akki olen. seega jai tatistamine ara (viga nr. 1). koik kulges siiski ilusasti kuni Selle Tanavanurgani. see on yks paha nurk. kui mina soidan otse ja siis keeran ymber majanurga paremale nagu liikluseeskirjale kohane, siis ratturid, kes tulevad sealt paremalt ja keeravad ymber nurga minule vastu, ei tee seda mitte teiseltpoolt konniteelt voi vasakule keeravast soidureast, vaid armastavad soita valel pool teeservas konniteel ja siis keerata. selle tulemusena ei nae kumbki rattur mis ja kas nurga tagant tuleb ja kui mina just hoogu vaga vaga maha ei vota, ongi onnetus taga. nii, ja see hommik motlesin mingeid muid motteid (viga nr. 2) ja hakkasin lihtsameelselt ymber nurga keerama ja PõMM! porkasin kokku neegriga. seda neegrit olin ma ennegi seal nurga lahedal hommikuti kohanud rattaga vanderdamas ja samal ajal telefoniga raakimas aga naed, nii kui valvsuse kaotad, votab neeger su onneks. hakkasin muidugi soimlema, et dude, sa soidad valel pool teed, aga ei saanud ta vist kottigi aru, vahtis taitsa juhmi naoga ja momises, et kuidas valel pool teed. loin kaega ja soitsin minema, onneks vahemalt kehalisi vigastusi seekord kokkuporkest ei tekkinud. aga tundub et neeger ehmatas sellest seigast ikka paris ara, sest peale seda pole ma teda enam kohanud. voi siis ostis ehk rolleri voi auto ja kynnab nyyd sellega kuskil konniteid ja muruplatse.