Minu syndmustevaene elu
Nagu naha, pole mul juba tykimal ajal midagi asjalikku oelda olnud. see on vist selleparast, et ma olen lihtsalt igav inimene ja kain ainult tool ja peaaegu ainukesed vahegi mainimisvaarsed syndmused on seotud kasside ja koertega. natuke olen kommenteerinud paevakorral olevatel teemadel Epu blogis, see akki vabandab :).
hiljuti panime rodule ymber vorgu, et Vaanikul ja Praanikul oleks oma tuba. kuna meil endiselt kaib ka vihane voitlus kirpudega, siis otsustasime samaaegselt rodu upgrade'imisega ka korterit myrgitada, mis tahendas seda et mina jalutasin nendega valjas. kuna kass ei ole jalutamise osas eriti koostooaldis, siis enamuse aja passisime lihtsalt maja ees roduehitust vaadates. mis osutus suureks veaks. niikui kaivitati mingi elektrisaag metall-liistu loikamiseks, sattus kass taielikku paanikasse ja hakkas oma rihma otsas visklema kui kurivaim. selle visklemise kaigus onnestus tal muidugi ka oma traksidest valja vaanelda ja ega muud varianti polnudki kui maja alla pogeneda. mone aja sailitasin veel kassiga silmsidet, aga paraku mitte kauaks. ylejaanud ohtu veetsin Cosmoga ymber maja jalutades ja kassi hyydes ja maja alla vahtides. ega ma muidugi ei arvanudki, et kass oues peaks oma nime teadma, aga lihtsalt sydame rahustuseks. Mark isegi ronis taskulambiga maja alla, aga voib oelda, et kassil oli peitusemangimine vaga hasti kapas. lopuks laks pimedaks ka ja otsimine jai pooleli. mina muidugi loristasin nutta, et nyyd suured ja naljased ouekassid votavad Hoppy onneks ja vaene Cosmo peab kodus yksi igavuse katte surema. yhesonaga meeleolu oli masendav. poole oo ajal otsustas Mark minna suitsu ostma ja tagasi tuli igatahes kass kaenlas. oli teine lopuks julenud maja alt valja tulla ja kossitas onnetult konnitee peal. ja nagu kiuste mingi rollerimees oma katkise sumpaga pidi seal edasi-tagasi toristama, et kass ikka igakord ehmuks ja tagasi hyppaks niipea kui ta on haardeulatusse nihkunud. aga lopp hea, koik hea. /selle valjendiga seoses meenus yks kunagine lasteraamat, mingi raketiga kosmosesse sattumine, paris hirmus lugu oli. ja loppes see sonadega lopp hea, koik hea ja ma ei saanud vaiksena absoluutselt aru, mis sellega oelda oli tahetud, pole ju hea kui vahepeal koik pekkis on./
koerast niipalju, et tanu oma oletatavale kirbuallergiale naeb ta valja ypriski nagu loviloikega puudel voi see hiina karvutu koerake. st. et tagumiku ja saba osa, kuhu ulatub hammastega ligi, on ysnagi kiilas ja koomiline, eestpoolt vaadates on nitshevoo. laupaeval on arstilkaik plaanis, eks siis naeb mida tarka oeldakse. ilmselt mitte midagi uut, ainult vahemalt 100$ valjaminekuga voib arvestada. igatahes oleme ara proovinud koikvoimalikud kirbutorje vahendid, aga tundub et tegemist on vaga resistentsete mutantkirpudega. onneks kirpudest hoolimata on kuts ise vaga roomus ja on ara oppinud kuidas oma kont peita diivani vahele ja siis kujuteldavat mulda(?) sinna ninaga peale lykata. niipalju siis loomadest.
enda viimase aja suursaavutus on rattaga tanavatokkesse kimamine. kihutasin hommikul vara toole, ise hiljaks jaamas, ja ymber nurga keerates nagin metallist tanavatoket muidugi liiga hilja. kukkumine toimus aegluubis, st et joudsin taiesti lopuni moelda motte, et oli seda nyyd veel vaja, nyyd on kaed ja jalad lohki ja riided katki ja mis koik veel. tegelikult lohki laks ainult peopesa ja polved laksid siniseks ja riided jaid terveks. ja arge oelge, et pulmadeks paraneb ara, sest see pole yldse kindel. tagumine ratas oli ka kaheksas ja sestap jatsin ratta karistuseks sinna samasse posti kylge lukku ja kompisin puhisedes toole. peopesa ikka jooksis verd ka monusasti ja polved valutasid. jargmine risttanav oli suletud kollaste politseilintidega ja kuri naispolitseinik kaskis mul ringi minna, ei mingit kaastunnet. nagin ainult, et yks ratas vedeles keset soiduteed. parast selgus, et mingi haige pervert oli yhe 25 aastase naise, kes soitis rattaraja peal, oosel pool 3 alla ajanud ja siis ara pogenenud. veel hiljem selgus, et seesama rullnokk oli natuke varem pesapalli kaikaga rynnanud tanaval kahte naist selleparast, et need olid talle hyydnud, et ta oma auto tuled polema paneks. see rattaga naine suri haiglas vigastustesse, aga onneks saadi tyyp ka katte. mis paneb motlema, et tuleb onnelik olla selle yle mis sul on, sest kunagi ei tea millal see voib loppeda. ma soidan ka iga paev rattaga toole ja koju ja samahasti oleks see voinud mina olla, sest hulle autojuhte leidub alati. ja nyyd mul on kaks katkist ratast, yhel kumm katki ja teisel ratas kaheksas ja soidan hoopis taksoga. ei tea kas tasub lasta rattad ara parandada voi on odavam uus osta..
hiljuti panime rodule ymber vorgu, et Vaanikul ja Praanikul oleks oma tuba. kuna meil endiselt kaib ka vihane voitlus kirpudega, siis otsustasime samaaegselt rodu upgrade'imisega ka korterit myrgitada, mis tahendas seda et mina jalutasin nendega valjas. kuna kass ei ole jalutamise osas eriti koostooaldis, siis enamuse aja passisime lihtsalt maja ees roduehitust vaadates. mis osutus suureks veaks. niikui kaivitati mingi elektrisaag metall-liistu loikamiseks, sattus kass taielikku paanikasse ja hakkas oma rihma otsas visklema kui kurivaim. selle visklemise kaigus onnestus tal muidugi ka oma traksidest valja vaanelda ja ega muud varianti polnudki kui maja alla pogeneda. mone aja sailitasin veel kassiga silmsidet, aga paraku mitte kauaks. ylejaanud ohtu veetsin Cosmoga ymber maja jalutades ja kassi hyydes ja maja alla vahtides. ega ma muidugi ei arvanudki, et kass oues peaks oma nime teadma, aga lihtsalt sydame rahustuseks. Mark isegi ronis taskulambiga maja alla, aga voib oelda, et kassil oli peitusemangimine vaga hasti kapas. lopuks laks pimedaks ka ja otsimine jai pooleli. mina muidugi loristasin nutta, et nyyd suured ja naljased ouekassid votavad Hoppy onneks ja vaene Cosmo peab kodus yksi igavuse katte surema. yhesonaga meeleolu oli masendav. poole oo ajal otsustas Mark minna suitsu ostma ja tagasi tuli igatahes kass kaenlas. oli teine lopuks julenud maja alt valja tulla ja kossitas onnetult konnitee peal. ja nagu kiuste mingi rollerimees oma katkise sumpaga pidi seal edasi-tagasi toristama, et kass ikka igakord ehmuks ja tagasi hyppaks niipea kui ta on haardeulatusse nihkunud. aga lopp hea, koik hea. /selle valjendiga seoses meenus yks kunagine lasteraamat, mingi raketiga kosmosesse sattumine, paris hirmus lugu oli. ja loppes see sonadega lopp hea, koik hea ja ma ei saanud vaiksena absoluutselt aru, mis sellega oelda oli tahetud, pole ju hea kui vahepeal koik pekkis on./
koerast niipalju, et tanu oma oletatavale kirbuallergiale naeb ta valja ypriski nagu loviloikega puudel voi see hiina karvutu koerake. st. et tagumiku ja saba osa, kuhu ulatub hammastega ligi, on ysnagi kiilas ja koomiline, eestpoolt vaadates on nitshevoo. laupaeval on arstilkaik plaanis, eks siis naeb mida tarka oeldakse. ilmselt mitte midagi uut, ainult vahemalt 100$ valjaminekuga voib arvestada. igatahes oleme ara proovinud koikvoimalikud kirbutorje vahendid, aga tundub et tegemist on vaga resistentsete mutantkirpudega. onneks kirpudest hoolimata on kuts ise vaga roomus ja on ara oppinud kuidas oma kont peita diivani vahele ja siis kujuteldavat mulda(?) sinna ninaga peale lykata. niipalju siis loomadest.
enda viimase aja suursaavutus on rattaga tanavatokkesse kimamine. kihutasin hommikul vara toole, ise hiljaks jaamas, ja ymber nurga keerates nagin metallist tanavatoket muidugi liiga hilja. kukkumine toimus aegluubis, st et joudsin taiesti lopuni moelda motte, et oli seda nyyd veel vaja, nyyd on kaed ja jalad lohki ja riided katki ja mis koik veel. tegelikult lohki laks ainult peopesa ja polved laksid siniseks ja riided jaid terveks. ja arge oelge, et pulmadeks paraneb ara, sest see pole yldse kindel. tagumine ratas oli ka kaheksas ja sestap jatsin ratta karistuseks sinna samasse posti kylge lukku ja kompisin puhisedes toole. peopesa ikka jooksis verd ka monusasti ja polved valutasid. jargmine risttanav oli suletud kollaste politseilintidega ja kuri naispolitseinik kaskis mul ringi minna, ei mingit kaastunnet. nagin ainult, et yks ratas vedeles keset soiduteed. parast selgus, et mingi haige pervert oli yhe 25 aastase naise, kes soitis rattaraja peal, oosel pool 3 alla ajanud ja siis ara pogenenud. veel hiljem selgus, et seesama rullnokk oli natuke varem pesapalli kaikaga rynnanud tanaval kahte naist selleparast, et need olid talle hyydnud, et ta oma auto tuled polema paneks. see rattaga naine suri haiglas vigastustesse, aga onneks saadi tyyp ka katte. mis paneb motlema, et tuleb onnelik olla selle yle mis sul on, sest kunagi ei tea millal see voib loppeda. ma soidan ka iga paev rattaga toole ja koju ja samahasti oleks see voinud mina olla, sest hulle autojuhte leidub alati. ja nyyd mul on kaks katkist ratast, yhel kumm katki ja teisel ratas kaheksas ja soidan hoopis taksoga. ei tea kas tasub lasta rattad ara parandada voi on odavam uus osta..
posted by Helen at 09:00
77 comments
