Põhiliselt Erinist

Lugesin tana, et Eestis on oodata jalle jahedat ja vihmast suve. Kas seda juttu mitte iga kevad ei raagita? No igatahes tore on, mul sellest palavusest ongi taiesti korini juba. Loodatavasti kui ma jaanilaupaeval kohale jouan, on oues meeldiv 3 kraadi sooja ja vihma ladistab. Meil sadas viimati paar paeva tagasi ja enne seda polnud kuid yhtegi tilka tulnud. Muru tohib kasta kord nadalas ja peenraid 10 minutit paevas, voib arvata mis varvi muru sellise julma kohtlemise peale lainud on. Onneks dushi alla kaimise ja hammaste pesemise piiranguid veel pole.
Ja muud meil siin midagi ei toimugi. Erin muidugi teeb nalja ja harjutab usinalt vanematele pahe istumist. Kui midagi ei meeldi, on kohe kisa lahti. Teinekord teeb mingit pahandust ja ainult naerab kui keelatakse ja teeb veel. Kui ma lopuks taiesti pahane olen, siis tuleb moosima ja musi andma. Ja kui musi vastu ei saa, siis on kohe suu kover kuni lapsevanemal syda hardaks laheb ja lapsele musi ara annab. Vot kasvata siis sellist. Viimasel ajal on isegi Erinil see palavus yle visanud. Oleme ju iga paev oues ja kuigi Erinil on vaike bassein sulistamiseks ja paevavarjuga liivakast, on ta varsti juba ise tuppa tahtmas. No ei ole seal hea olla. Peaasi, et naabrite kilpkonn saab ara toidetud. Seda hakkas Erin akki taiesti ise tegema. Eks ta oli nainud kuidas naaber votab puu otsast hibiskuse oie ja viib kilpkonnale. Ykskord kui Erin oli jalle maja taha kadunud, laksin teda sealt ara tooma ja kolkus teine kilpkonna kasti aare peal ja vaatas kuidas konn naris punast oit. Nyyd siis on hibiskuse poosad Erini haardeulatuses oitevabad ja kilpkonn vist taiesti yletoidetud.

Kova jutustaja on Erin ka, paraku endiselt ainult talle arusaadavas keeles. Ma motlen, et akki ma olen ise peetusega. Koik teised emad koguaeg kirjutavad ja raagivad kuidas nende lapsed igast asju ytlevad, no ma ei saa kyll kottigi aru mida Erin vadistab. Ok, aitah ytleb, sellest saan aru. Tss, ytleb ka kui ma kassi kohta kss-kss ytlen. Aga sellega asi ka piirdub, mul pole orna aimugi mida tahendavad koa, tii, tadada ja muud pikad koned ja monoloogid mida ta esitab. Pohi leivanumber on tal telefoniga vaga ilmekalt raakimine. Telefone on Erinil vahemalt 3, lisaks sobivad selleks ka koik puldid ja ka manguklotsid. Voibolla opib ta enne hoopis kirjutama kui raakima, sest arvuti tagant toksimast on teda taiesti voimatu ara saada. Nii et kui keegi mu msn listis on saanud kodeeritud teateid, siis paluks nende tahendust kysida Erinilt.
Onneks (voi kahjuks) on Erinil ara kadunud vastumeelsus kingade suhtes, ma pole muidugi ammu teda kingapoes hirutamas ka kainud, ja on tekkinud suur huvi riietumise vastu. Muidugi oigesti see tal veel valja ei tule, aga kes ytles et pluusi ei voi jalga panna voi pykse pahe. Kui mingi riietusese, ykskoik siis kelle oma, on kuskile vedelema jaanud, kaib Erin sellega varsti ringi ja proovib koikvoimalikke erinevaid variante selle kandmiseks.
Hakkasin Erinit potile ka harjutama, aga eriti vaimustunud ta sellest pole. Kui ise oige ajal pihta saan, siis teeb kyll hada potti, aga ise ta seda ei algata. Valjaarvatud yks isoleeritud juhtum, kui ma motlesin, et ta niisama mangib potiga, aga parast avastasin sealt hoopis väiksed pabulad. Mulle praeguseks on hakanud tunduma, et nende pabulate autor vois ka naiteks moni loomapoest jooksus janes voinud olla. Loodame, et kui me Eestisse tuleme, siis vanaema opetab talle selle potimajanduse selgeks.
Nii meil siin vaikselt ja suht igavalt laheb. Monikord tundub mulle, et Erinil on must taiesti siiber, siis lahme naabreid tyytama. Aga yldiselt jah, nadala suursyndmus on, kui me toidupoodi lahme. Varsti onneks oleme jalle Eestis ja siis on Erinil hulgaliselt lobustajaid varnast votta.