Veel kiikse

Hihhii, siin on mu oe kiiksud, avaldatud tema nousolekul. minu lemmik on nr. 7 :).

1. Äratuskella helisemisajad. Nimelt peab äratusekell helisema alati mingi muu kui 5 ja 0ga lõppeva numbriga. Mida napakam number, seda parem. Tüüpi 7.56; 9.13; 8.42 jne.

2. Koputamine. Vanemate kodus pean alati trepist üles minnes seinal olevale plekist ruudule koputama. Ma ei tea miks see seal on, aga kuna seal taga on tühjus, siis see kumiseb lahedalt.

3. Sülitamine. Kuskilt kõrgelt alla vaadates pean ma tingimata sülitama, kasvõi natukene ja salaja. Tänu sellele kiiksule sülitasin kunagi põhikoolis ühele venekeele õpetajale pähe. Oma viga, et just siis alt läbi läks.

4. Vee raiskamine ja aafrika nälgivad lapsed. Mulle meeldib hammaste pesemise ajal vee voolamist vaadata ja vasakut kätt selle all leotada.

5. Triikraua foobia. No ma pean alati kodust välja minnes viimase asjana kontrollima, kas triikraud on ikka seinast väljas. Ega see ei loe, et ma sel päeval pesu üldse triikinud ei ole.

6. Tagurdamise hääl. Mulle meeldib meeletult auto mootori hääl tagurdamisel.

7. Koerad. Mul on tungiv vajadus koertele pai tehes natuke nende pead väristada :p

8. Ämblikupoisid. Ilmselt kõige igavam kiiks ja ega see nüüd nii paaniline ka ei ole. Ma ikka alati päästan nad ära kuskile tassi sisse sokutades ja aknast välja visates.

Faktid ja kiiksud

Ma juba tykk aega loen koikide fakte ja kiikse ja lopuks juhtus see mida ma olin kartnud - Ematehnik lajatas mind teatepulgaga. vottis see kirjutamine aega mis ta vottis, aga siin see lopuks on.
algul motlesin, et kiiksudega on mul suht jama. ma olen ju niii normaalne, pole mul mingeid kiikse. aga lopuks pika motlemise peale selgus, et vist ikka moned on.
koige suurem kiiks on, et ma vihkan nööpe. pariselt ka, mul tulevad kohe vastikusevarinad peale, kui ma monda nööpi katsuma pean. kujutate siis ette kooli kasitöö tundi, kus pidi nööbiomblemist oppima. prrr. kusjuures teksapykste nööbid ei lahe arvesse, need on teistsugused. yhesonaga no way ma ever ostan endale mone nööpidega riideeseme. ma vist suudan meenutada kahte nööpidega pluusi, mida ma olen oma teadliku elu jooksul kandnud. yhe ma mingis meeltesegaduses ostsin ise ja teine oli kohustuslik Microlinki arvutimessi kostyymi osa sellel punaste trakside aastal. ma ise kahtlustan, et mu halve sai alguse lapsepolvest, kui mu vanemad sundisid mind lasteaias kandma lillat ristikheinalehtedega flanellpluusi. ma ikka taitsa maletan, kuidas ma seda vihkasin ja selle parast podesin, aga paraku titena oma evil vanemate vastu ei saa.
teine kiiks on mul, et riietuses peab koik omavahel sobima - kingad ja kotid ja muud aksessuaarid. kui ei sobi, siis ara voi oue minegi. koige suurem maaraja on varv muidugi, aga monikord harva ka mingi teine detail. ma kohe tunnen ennast fyysililiselt halvasti kui mul mingi asi ei sobi, et pole oiget kaekotti vms. just eile sain kodus oiendada, et miks mul on neli kaekotti reas köögileti peal. naiteks oli mul taielik probleem yhe rohelise-roosa kleidiga - yhed rohelised kingad olid, aga vale tooni ja stiililt ka ei sobinud. onneks just moned paevad tagasi jouluvana saatis oiged kingad ja vahemalt kingaprobleem sai lahenduse, aga kaekotti ikka veel pole. taielik oudukas noh. siis enne vigisesingi vaikselt omaette ja kandsin seda kleiti kuldsete kingade ja kollase kaekotiga (kollasel kaekotil on veel hobedane sang ka, mis yldse koik ara rikub). teised nagunii naitavad napuga ja naeravad. ja ma ise vahin alati tanaval teisi naisi ja ohin mottes, issand kuidas ta selliseid asju saab omavahel kanda. normaalne tsikk onju. selle asemel, et synnitust karta voi peebiriideid osta, stressab hoopis mingi kaekoti parast.
veel yks kiiks on seoses arvutis kirjutamise ja tabelite tegemisega. naiteks kui ma Excelis mingit tabelit teen, siis koik jooned peavad korras ja perfektne olema. pealkirjal kindlasti oma ja paksem joon kui ylejaanud tabelil. ja koik pealkirjad ja loppsummad peavad olema ylejaanud pahnast eristatud joonte ja/voi varvidega. teadagi kui mingeid ridu jms. insertida voi paste'ida, siis voib tabel pekki minna ja ma olen taiesti voimeline tunde kulutama iga joonekese parandamiseks. ja 20 lehekyljelist tabelit nii kaua valja trykkima, kuni koik on korras. millegiparast ju arvutiekraanil kunagi vigu ei nae, alles peale valja trykkimist.
sama lugu ka teksti kirjutamisega, olen taielik tyhikupede naiteks. ja kui ma blogi kirjutan, siis iga kord ma olen ara unustanud, et mis varvi sinine mul tekst peab olema. ja siis ma jaman, kuni lopuks silmade ees koik virvendab ja ei saa enam kottigi sinise eri toonidest aru.

ja faktid:
1. mul on taielik haugimalu kui on vaja nimesid meelde jatta, tegelikult isegi vist lyhem. kui kedagi mulle tutvustatakse siis taiesti konkreetselt 2 sekundi parast ma olen selle inimese nime juba ara unustanud. ja ma alati motlen, et ma pean nime millegi voi kellegagi seostama, et see endale meelde jatta ja ma otseloomulikult kunagi ei tee seda. ja isegi kui mulle lopuks on see nimi meelde jaanud, siis laheb veel tykk aega, enne kui ma seda ise kasutada julgen. pean mitu korda kuulma, kuidas teised seda inimest kutsuvad, sest muidu ma kardan, et akki ma maletan valesti.
2. ma ei oska ikka veel inglise keeles sonu tahthaaval hasti haaldada. no oma nime oskan, ja lihtsamaid sonu. aga kui pikem voi keerulisem sona on, siis laheb koik sassi, pean alati napud ja varbad appi votma. voin vabalt selle sona kirjutada voi niioelda eesti keeles haaldada, aga inglise keeles kohe ei saa.
3. mulle ei meeldi kohe yldse pruun varv. no ma ei saa aru, kes sellise koleda varvi valja motles. ja praegu on mul elutoas olude sunnil pruun diivan. jube kohe, pane voi polema. punased padjad natuke varjavad seda koledust, aga paraku mitte piisavalt.
4. ma lykkan alati koik ebameeldivad ja tylikad asjad viimasele minutile. selle asemel, et asi siva ara teha ja kaelast ara saada, ma muudkui vindun ja põen ja motlen, kuidas ma peaks seda tegema ja olen veel ilgelt pahas tujus ka, sest see paha asi painab mind. kuni ma lopuks selle ara teen ja selgub, et polnudki nii hull.
5. ma tahaks loomade varjupaika vabatahtlikuna appi minna, aga ma ei julge, sest mul on alati nii kahju neist loomadest seal ja nutt tuleb peale ja ma tahaks nad koik koju tuua. ja ma kardan, et nad tulevad mind siis oositi painama.
6. ma ei karda kõdi. isegi mitte talla alt. kui napud ribidesse torgatakse, siis on lihtsalt vastik mitte kõdi.
7. mulle meeldivad tormid. igasugused. lume ja aikse ja isegi orkaanid. enamasti muidugi toast vaadates ja kuni moni puu suisa pahe ei hakka kukkuma. aga ekstreemne ilm on lahe. see on vist tegelikult rohkem kiiks kui fakt.

Laanerindel muutusteta

Voi ehk siiski, moned muutused ikka vist on, kuidas votta. ma pole ju viimasel ajal vaga usin kirjutaja olnud ja suures jaos ma arvatavasti lihtsalt kujutan ette, et kuulujutud levivad hasti ja koik teavad koike.
juba hakkan natukene arevusse sattuma Eestisse tuleku parast. koguaeg ma ju motlen, et aega on veel kyll, aga nagu just kalendrit vaadates selgus, juhtub see juba 3 nadala parast. appi, mul pole isegi ylevaadet kodus toimuvast kohvri ja kotimajandusest, raakimata asjadest mida peaks varsti pakkima hakkama. kingad on esimene asi, mis pahe tuleb, aga akki on augustis juba eestis kylm ja ma vean taitsa ilmaasjata kaasa koik oma lahtised kingad? mul ju kinniseid pole. akki eestisse jaid Kaire panipaikadesse moned paarid kinniseid, voi on need juba ahjukytteks lainud? ja riided, mai tea ju kui paksuks ma veel lahen, hissand jumal, kui ilmad kylmaks lahevad mul pole ju yldse midagi selga panna!
teine paanika hakkab mul tekkima seoses koduloomadega. kui Mark septembris ka Eestisse tuleb, on meil vaja kodu- ja loomahoidjat. ja ilgelt usaldusvaarset. ma ei taha enam kuulda pakkumisi, et ma voin teil kord paevas koera jalutamas kaia. inimene, kes niimoodi arvab, pole ilmselgelt kunagi yhtegi koera omanud. ma ei saa ju koera ja kassi kolmeks nadalaks ihuyksi koju jatta, lootuses, et keegi neid kord paevas toidab ja jalutab. ja mis siis kui mingi orkaan tuleb? noh paar loomahoidja varianti tegelikult on ka praegu, aga need on koik sellised poolkahtlased. Mari, tule septembris Key Westi! siin on nii lahe ja tasuta korter elamiseks :).
tegelikult ma ju nii tahaks koera kaasa votta, aga isegi nii pisike shoti terjer kui ta ka on, on ta ikkagi 2 kilo yle lennuki salongi votmise normi. ja koera kaalule lisanduks ka veel koti kaal. kui lend laheks Miamist, siis raudselt yritaks lennujaamas moosida ja kui ei lubataks, laheks koer Markiga koju tagasi, aga yksinda New Yorgist valja lennates ei saa sellega paraku riskida.
paar nadalat tagasi oli Cosmol operatsioon ka, noh et ta enam nii isane ei oleks. tal oli paha komme toas jalga tosta ja teiste isastega liiga ylbe olla. ei tea veel, kas ta oma iseloomult ka leebub natuke, aga toas jala tostmise jattis jarele jube paar nadalat enne operatsiooni. vist tundis ette, et see tuleb, aga paraku oli juba liiga hilja. siin on varjupaigas kuskil kord kuus tasuta paev kui neid operatsioone koertele ja kassidele tehakse ja me olime jarjekorras juba aprillist alates. kyll nad unustasid meid ara ja siis arst ei saanud tulla ja niimoodi see asi venis ja venis. me ise kyll pabistasime, et akki tehakse mingi konveieri peal ja 5 minutiga ja ei tea mis kvaliteediga, aga yks koertekasvataja/treener rahustas meid, et temal on ainult positiivsed kogemused selle tasuta kliinikuga ja vaatama meie narveerimisele lakski ikka koik hasti. pidime kodus ootama kuni meile helistatakse, et voite jargi tulla. vahtisime iga 5 minuti tagant kella ja imelik oli olla ilma koerata. Cosmo oli muidugi suht uimane ja tusane ylejaanud paeva, aga jargmine paev juba ysna kobus. Mark arvas et Cosmol on nyyd hoopis teine pilk silmis ja et ta kunagi seda oppi enam oma koerale ei teeks, aga see on vist rohkem selline isaste solidaarsus. voibolla esimese nadala oli Cosmo kuidagi tagasihoidlikum, aga nyyd on ta kyll jalle tema ise. ylbitseb kassiga ja raputab innustunult oma piiksuvaid manguasju surnuks.
vahemarkusena: varjupaiga aia peal oli suur punane kiri, et palume koeri yle aia mitte visata, nurga taga on vastav hoiuruum juhuks kui varjupaik on suletud. ma ei kujuta ette, kui haige peab inimene peast olema, et koer yle 2 meetrise aia visata?
mul endal on ka koik bueno. kaisin just viimast korda arsti juures ja sain oma "haigusloo" koopiad ja toendi, et voib lennata. aga yldiselt pole se titevark mulle veel ikka kohale joudnud. et mina hakkan synnitama va? ja mis ma yldse selle titega peale hakkan? kuna mul mingeid vaevusi ka pole, siis tundubki koik vaga syrreaalne. ainuke asi, et mingi alien togib kohus pidevalt, ma ise arvan, et varsti voib minuga nii juhtuda:

arst ka alati imestas, et kuidas koik korras, et mingeid kaebusi yldse pole voi? kysimusi ka mitte? minu arstilkaigud olidki koik 10 minutit - ultraheli ja toiga nentimine, et ikka veel tydruk ja koik on normaalne ja korras. lapse soo sain muide juba 13. nadalal teada, arst lausa ytles, et kui poiss synnib, siis ostab mulle auto :).
pinda kaib ainult see, et koik metsikult muretsevad kogu aeg, et kuidas ma ennast ikka tunnen ja kas ma seda piimapakikest ikka jaksan ise kanda ja kas ma ikka vitamiine soon ilusasti. vitamiinide koha pealt ma sain ysna ruttu selgeks, et ainuoige vastus on, et muidugi soon. vastasel korral ei joua ohkimist ara kuulata. ja veel koik need kommentaarid, et issand kui vaike koht sul on ja siis koik arutavad mu kohu suuruse ja juurde voetud kilode yle ja meenutavad heldimusega kui suured kohud neil voi nende lehma lellepoegadel olid. ja koik kapivad mu kohtu koguaeg. ma kohe igatsen eestit, mul kyll kogemust pole, aga millegiparast ma arvan, et seal iga suva tuttav sind kohe kaperdama ei hakka.
vaike yleskutse ka selle peebindusega seoses, akki kellelgi on septembris kuuks voi pisut kauemaks laenata auto turvatooli ja vankrit ja reisivoodit ja vanni jms? et need on mul ju siin koik olemas, aga ei viitsiks neid hasti lennukiga edasi-tagasi vedada. aga kui kellelgi kasutult seisavad, siis laenaks hea meelega.

Nadalavahetuse toiduelamused

Nomaitea, enam nagu polegi pohjust Eestisse tulla. nimelt leidsin paar paeva tagasi hiljuti avatud "European Bakery Kalinka", vaga ponev onju. aknale oli mitmetes ida-euroopa keeltes, sealhulgas ka eesti keeles, "tere tulemast" kirjutatud. igast stuffi myydi seal, nagu paris pood kohe. ostsin 3 kohukest, purgiborshi, rosinatega kohupiima, pelmeene ja yhe pudeli mingit vene olu Markile. olu kiideti kohe heaks. pelmeene vaatas Mark ysna umbusklikult ja kysis, et mis seal sees on ja kuidas neid syyakse. ma siis ohtusoogiks praadisin, motlesin, et keetmine oleks vist liiga ekstreemne. hea et siis ise ka ikka moned sain, yhesonaga kiideti ka heaks ja nouti jargmine ohtu uuesti. kohukesed olid ok, jaid kurgulakke kinni tapselt nagu ma maletasingi. kuna nad olid kylmutatud, siis koigepealt ma muidugi pidin neid kylmkapi ukse vahel mitu korda hypnotiseerimas ja napuga torkimas kaima. Mark maitses ja arvas, et hmm, juust shokolaadiga, vaga huvitav. need ma sain siis enamuses ise ara syya. rosinatega kohupiim on muide usas toodetud, firma Lifeway, sama kes seda kefiirigi teeb. oleks ma seda teadnud, ma oleks juba ammu meie poes managerile pinda kainud, et ta seda telliks. kefiiri ma ju sain, algul paar esimest partiid ma vist ostsin yksi ara, nyyd ostavad ikka moned teised ka. kohupiim iseenesest oli ilgelt magus ja liiga kreemjas, aga koogi tegemiseks ok ilmselt. ja borshi ma teen ise paremat, aga kuna ma seda yksi soon, siis liiga tihti ma ei viitsi supitegu ette votta, purgikas ajab asja ara kyll. borshi kohta kysis mark, et kas see on ainult soolast ja peedist tehtud ja oli mures, et kui mu vanemad seda teevad ja ta ei soo, et kas nad siis solvuvad :). yldiselt on ta enamvahem koik mu toiduvalmistamised (va. borsh) yle elanud ja peaks eestis 3 nadalat ysna edukalt selvima. ahjaa, yhe kova leedu leiva ostsin ka. mitte et ma leiva jarele oudsalt igatseks, aga jube leivasupi isu on juba pikemat aega olnud. ma paris tapselt veel ei tea, kuidas seda teha, aga kui esimene kord nassu laheb, siis yhest leivast peaks teiseks katsetuseks ka veel jatkuma.