Faktid ja kiiksud

Ma juba tykk aega loen koikide fakte ja kiikse ja lopuks juhtus see mida ma olin kartnud - Ematehnik lajatas mind teatepulgaga. vottis see kirjutamine aega mis ta vottis, aga siin see lopuks on.
algul motlesin, et kiiksudega on mul suht jama. ma olen ju niii normaalne, pole mul mingeid kiikse. aga lopuks pika motlemise peale selgus, et vist ikka moned on.
koige suurem kiiks on, et ma vihkan nööpe. pariselt ka, mul tulevad kohe vastikusevarinad peale, kui ma monda nööpi katsuma pean. kujutate siis ette kooli kasitöö tundi, kus pidi nööbiomblemist oppima. prrr. kusjuures teksapykste nööbid ei lahe arvesse, need on teistsugused. yhesonaga no way ma ever ostan endale mone nööpidega riideeseme. ma vist suudan meenutada kahte nööpidega pluusi, mida ma olen oma teadliku elu jooksul kandnud. yhe ma mingis meeltesegaduses ostsin ise ja teine oli kohustuslik Microlinki arvutimessi kostyymi osa sellel punaste trakside aastal. ma ise kahtlustan, et mu halve sai alguse lapsepolvest, kui mu vanemad sundisid mind lasteaias kandma lillat ristikheinalehtedega flanellpluusi. ma ikka taitsa maletan, kuidas ma seda vihkasin ja selle parast podesin, aga paraku titena oma evil vanemate vastu ei saa.
teine kiiks on mul, et riietuses peab koik omavahel sobima - kingad ja kotid ja muud aksessuaarid. kui ei sobi, siis ara voi oue minegi. koige suurem maaraja on varv muidugi, aga monikord harva ka mingi teine detail. ma kohe tunnen ennast fyysililiselt halvasti kui mul mingi asi ei sobi, et pole oiget kaekotti vms. just eile sain kodus oiendada, et miks mul on neli kaekotti reas köögileti peal. naiteks oli mul taielik probleem yhe rohelise-roosa kleidiga - yhed rohelised kingad olid, aga vale tooni ja stiililt ka ei sobinud. onneks just moned paevad tagasi jouluvana saatis oiged kingad ja vahemalt kingaprobleem sai lahenduse, aga kaekotti ikka veel pole. taielik oudukas noh. siis enne vigisesingi vaikselt omaette ja kandsin seda kleiti kuldsete kingade ja kollase kaekotiga (kollasel kaekotil on veel hobedane sang ka, mis yldse koik ara rikub). teised nagunii naitavad napuga ja naeravad. ja ma ise vahin alati tanaval teisi naisi ja ohin mottes, issand kuidas ta selliseid asju saab omavahel kanda. normaalne tsikk onju. selle asemel, et synnitust karta voi peebiriideid osta, stressab hoopis mingi kaekoti parast.
veel yks kiiks on seoses arvutis kirjutamise ja tabelite tegemisega. naiteks kui ma Excelis mingit tabelit teen, siis koik jooned peavad korras ja perfektne olema. pealkirjal kindlasti oma ja paksem joon kui ylejaanud tabelil. ja koik pealkirjad ja loppsummad peavad olema ylejaanud pahnast eristatud joonte ja/voi varvidega. teadagi kui mingeid ridu jms. insertida voi paste'ida, siis voib tabel pekki minna ja ma olen taiesti voimeline tunde kulutama iga joonekese parandamiseks. ja 20 lehekyljelist tabelit nii kaua valja trykkima, kuni koik on korras. millegiparast ju arvutiekraanil kunagi vigu ei nae, alles peale valja trykkimist.
sama lugu ka teksti kirjutamisega, olen taielik tyhikupede naiteks. ja kui ma blogi kirjutan, siis iga kord ma olen ara unustanud, et mis varvi sinine mul tekst peab olema. ja siis ma jaman, kuni lopuks silmade ees koik virvendab ja ei saa enam kottigi sinise eri toonidest aru.

ja faktid:
1. mul on taielik haugimalu kui on vaja nimesid meelde jatta, tegelikult isegi vist lyhem. kui kedagi mulle tutvustatakse siis taiesti konkreetselt 2 sekundi parast ma olen selle inimese nime juba ara unustanud. ja ma alati motlen, et ma pean nime millegi voi kellegagi seostama, et see endale meelde jatta ja ma otseloomulikult kunagi ei tee seda. ja isegi kui mulle lopuks on see nimi meelde jaanud, siis laheb veel tykk aega, enne kui ma seda ise kasutada julgen. pean mitu korda kuulma, kuidas teised seda inimest kutsuvad, sest muidu ma kardan, et akki ma maletan valesti.
2. ma ei oska ikka veel inglise keeles sonu tahthaaval hasti haaldada. no oma nime oskan, ja lihtsamaid sonu. aga kui pikem voi keerulisem sona on, siis laheb koik sassi, pean alati napud ja varbad appi votma. voin vabalt selle sona kirjutada voi niioelda eesti keeles haaldada, aga inglise keeles kohe ei saa.
3. mulle ei meeldi kohe yldse pruun varv. no ma ei saa aru, kes sellise koleda varvi valja motles. ja praegu on mul elutoas olude sunnil pruun diivan. jube kohe, pane voi polema. punased padjad natuke varjavad seda koledust, aga paraku mitte piisavalt.
4. ma lykkan alati koik ebameeldivad ja tylikad asjad viimasele minutile. selle asemel, et asi siva ara teha ja kaelast ara saada, ma muudkui vindun ja põen ja motlen, kuidas ma peaks seda tegema ja olen veel ilgelt pahas tujus ka, sest see paha asi painab mind. kuni ma lopuks selle ara teen ja selgub, et polnudki nii hull.
5. ma tahaks loomade varjupaika vabatahtlikuna appi minna, aga ma ei julge, sest mul on alati nii kahju neist loomadest seal ja nutt tuleb peale ja ma tahaks nad koik koju tuua. ja ma kardan, et nad tulevad mind siis oositi painama.
6. ma ei karda kõdi. isegi mitte talla alt. kui napud ribidesse torgatakse, siis on lihtsalt vastik mitte kõdi.
7. mulle meeldivad tormid. igasugused. lume ja aikse ja isegi orkaanid. enamasti muidugi toast vaadates ja kuni moni puu suisa pahe ei hakka kukkuma. aga ekstreemne ilm on lahe. see on vist tegelikult rohkem kiiks kui fakt.