I Like To Ride My Bicycle

Viimasel ajal ma kyll rohkem vihkasin seda teha, sest mu jarjekordne, juba vahemalt kolmas roskaratas oli muutunud taiesti eluohtlikuks. kaigud juba ammu ei tootanud ja pidurid olid ka jarjekordselt pekkis. tavaparane asi, koikidel ratastel lakkasid pidurid tootamast umbes kuu aja jooksul ja siis pidi neid ise pidevalt putitama. nagu mingi taiskohaga rattamehhaanik oleks. (pildil moned minu roskarattad).
eile siis ostsin endale joulukingituse - uue ratta. seekord korraliku, mis ka ratta nime vaarib. kohe nii korraliku, et oue ei julge veel jattagi, tassin tuppa. siin nimelt rattad on yks pohiline varastamise artikkel - auto ja toauksed void suht sydamerahus lahti jatta, aga ratast kyll lukustamata ei tohi unustada. Specialized kirjad tuleb millegagi ainult yle kleepida voi varvida, et potensiaalsed rattavargad arvaksid, et tegu on tavaparase motetu ja odava supermarketi rattaga. poes juba vahetati mingid mutrid voi poldid ara, et sadulat ja rattaid nii lihtsalt katte ei saaks ja loomulikult pidin ma ka uuema ja jamedama rattaluku ostma. rattamyyja dude oli kyll vaheke mures, et akki see ratas on liialt maskuliinne naisterahva jaoks, ma arvasin et pole hullu, panen talle siis Lara Croft nimeks. muidu ikka mitme rattaga tegin poes proovisoitu, aga paraku oli ka seekord nii, et koige kallim tundus koige parem. seetottu uue ratta ja uue punase telefoni asemel, sain praegu ainult uue ratta. ennast lohutan sellega, et tegelikult vana telefon tootab veel taitsa buenolt ja on ka taitsa punast varvi.
lahen nyyd patsutan Larat veel natuke enne magama minekut.

Lara