Breakfast at Tiffany's

Synnipaeva puhul kaisime tana Blue Heavenis hommikut soomas. kuna seal on vaga hea hommikusook, siis nagu arvata oligi, oli see puupysti tais ja pidime ilgelt kaua lauda ootama. nii tunnikese vist istusime baaris ja loime aega surnuks teadagi mida tehes ja bandi kuulates. laps magas korralikult kärus.

lopuks saime lauda, aga seda ainult tanu Erinile, kes oli vahepeal yles arganud ja demonstreeris koigile, eriti hostessile, kui armas lapsuke ta on. lobster benedict oli tapselt nii hea kui ma maletasin ja mustikapannkook oli ka Ameerika kohta suht hea. nimelt on Ameerikas pannkoogid mingi spetsiifilise ameerika pannkoogi maitsega, isa tehtud pannkoogiga igatahes vorrelda ei anna. ameeriklased seda ise muidugi ei tea ja lisaks koigele muule soovad nad pannkooke peekoni ja munadega. yhe kaega soomine ja teisega lapse kantseldamine on mul juba ammu selge, onneks siblisid seal ringi kanad ja tibud, kes Erini tahelepanu paris pikalt koitsid. alles hiljem hakkas ta koigi roomuks lusikaga vastu taldrikut ja lauda kolkima.

Isa vaatas katuselt kuidas naine ja lapsed maas siblivad

sellega meenub, et kas mitte kunagi Olde Hansasse ei tahetud audentsuse mottes kanu ringi koperdama tuua, aga tervisekaitse ei lubanud? niipalju siis tervisekaitsest siin.

Blue Heavenit soovitan kyll koigile kes siiakanti akki juhtuvad, aga kuna see on tapselt kohaliku crackville'i piiril, siis eriti ei tasu valele poole jalutama minna, eriti ohtusel ajal.

Selline maja siis "valel" pool tanavat