Vihmast

Tana hommikul jain siis jalle aarepealt vihma katte. meil on siin praegu vist suvine vihmaperiood, paike pole juba mitu nadalat mere taha looja lainud, ainult pilved ja hall udu on taevas. no paevaajal ikka naeb paikest teinekord..
yhesonaga, kaisin hommikul enne tood koeraga oues ja koik tundus minu unisele silmale bueno. natuke hiljem hakkasin toole minema, olin juba peaaegu uksest valjas kui tuli vaike mote pahe, et tsekiks radarit igaksjuhuks. no ja mis ma naen, vahem kui 5 minuti parast peaks megavihm kohale joudma. ja radar juba ei peta, joudis ka. ma poleks tanavalopunigi saanud kui juba oleks taiesti labi ligunenud olnud. eks siis pidin takso tellima. selle viie minutiga, mis ma taksot ootasin, oli meie parkimisplatsile monus jarv tekkinud ja juhm taksojuht seisis keset seda jarve. mingi katega vehkimine ka ei aidanud, lopuks pidin ikka labi pahkluuni vee taksosse mulistama. selle ajaga said jalad, mis mantli alt valjas, juba labimarjaks, raakimata kingadest, mis olid taiesti labiligunenud. taksos oli aken ka natuke lahti ja vihma sadas sisse, selgus, et see on tavaline katkine taksoaken. aga mina juba olin joudnud marja istme peale istuda ja oma pyksitagumiku ka marjaks saada. milline suureparane algus paevale. toole joudes olin nii vihane oma margade kingade peale, et tellisin endale joonelt internetist lepatriinukummikud.
aga radar on yks araytlemata monus asi, vahemalt naed alati ara mis seis selle va vihmaga on. ykspaev motlesin, et huvitav miks ma Eestis kunagi radarit ei tsekkinud. pika otsimise peale selgus, et pohjus vaga lihtne, seal lihtsalt pole radarit. tegelikult leidsin mingi Soome ylikooli radari, mis Pohja-Eestit ka naitas, aga see polnud eriti reaalajas. igatahes on Eestisse tuleku ariplaan nyyd paigas: hakkan radari maaletoojaks.
vihm iseenesest on ju paris monus, seda enam, et vaatamata vihmale ilm on ikka soe. ja marjaks saamisest poleks ka midagi, kui kohale joudes saaks kuivad riided selga panna, aga tool konditsioneeri kaes pole kyll monus margade riietega kylmetada.
paar nadalat tagasi jain koju minnes paduvihma katte, motlesin, et jouan ikka enne koju kui pilv kohale jouab, aga vihm vist otsustas otse minu kohal selgest taevast moodustuda. igatahes ei sadanud enam mingeid kasse ja koeri vaid vahemalt elevante ja ma olin minutiga nii marg nagu oleks vette kastetud. siis polnud enam vahet ka, mis taksojuht sellist tilkuvat raabist ikka endale autosse tahab, sotkusin kangelaslikult rattaga edasi kodupoole. vahepeal oli vihm nii paks, et soites ei saanud silmi enam lahti hoida, pidi seisma jaama. ja kaks autot proovisid mind ka alla ajada, ilmselt ei uskunud nad, et rattateel voiks yldse keegi sellise ilmaga liikuda ja otsustasid peateele ilma peatumata ja paremale poole vaatamata valja keerata. ma ikkagi natuke arvestan sellega, et kui autol on stoppmark, siis ta peatub. ilmselt tervislikum oleks mitte arvestada. yks oli vanamutt, kes ise ka ehmatas ja kes oli niigi ehmetunud, et sellise loodusonnetusega nyyd roolis peab olema. teine oli mingi tuus maikas mehhiklane, kes rauskas mulle vastu ka, ainult mida, see jai mulle arusaamatuks. samas jalle hea, et peksa ei saanud rattaga soitmise eest. parast kuivatasin kaks paeva kodus lapaka klaviatuuri peal (soe) oma rahakotti ja selle sisu, sest loomulikult oli ka minu terve kaekott taiesti labi ligunenud.
aga see eest on vihmal see positiivne omadus, et kassi ara naritud vaike palm hakkas oue tostetuna vihma kaes jalle kasvama.