Miki

Üleeile vaatas Erin hommikul multikaid ja lopuks tuli esimene sona millest ka ameeriklased aru saavad - Miki. Eks ma muidugi olen talle neid multikategelaste nimesid omajagu korrutanud ka. Ja pealelounal oli kohe mikiga seoses suur tragoodia. Hakkasime oue minema ja kaskisin Erinil kroksid jalga panna. Millegiparast olid krokside peal kaunistuseks kaivad jubinad kuskile kadunud. Lilled on suured, need leidsin kerge vaevaga yles. Aga miki, mul polnud orna aimugi kus see voiks olla. Erin muudkui kordas mikimiki ja nutt tuli ka natuke peale. Miki oli endiselt kadunud, lopuks vedasin Erini oue, lootes, et miki laheb meelest ara. Aga ei lainud, Erin seisis keset oue ja nuttis taiest korist mikimikimiki, ei lasknud ennast sylle votta ega puudutadagi. Lopuks muud ei aidanudki, kui laksime tuppa seda onnetut mikijubinat otsima. Erin aitas ka otsida, vaatas riiulite alla ja kallas oma kilakolakasti porandale kummuli. Lopuks leidsin miki hoopis riiuli pealt ja peale kroksi peale panemist oli laps nous oue minema.