Unenäod

Elu ilma interneti ja telekata on huvitav – jaab aega raamatuid lugeda. Lugesin hiljuti “Exploring the World of Lucid Dreaming”. Paris huvitav, point on nimelt selles, et kuidas unenagu nahes ara taibata, et sa naed unenagu ja siis – sky is the limit. Tahad lendad kosmosesse, tahad saadad politseiniku pekki, tahad oled Vanessa Paradise, tahad oled hoopis maailma direktor, mis iganes onju. On mitmesuguseid erinevaid tehnikaid, kuidas unes ara aduda, et sa und naed ja siis mitte yles argata, neid ma ei viitsi seletada, aga alguses on tahtis harjutada ennast unenagusid maletama, selleks tuleb need kohe muidugi yles kirjutada. Ma ei ole viitsind yles kirjutada, aga teadagi, isegi kui argates maletad unenagu, siis natukese aja parast see haihtub meelest. Siis mul tuli meelde, et kunagi ammu ma kirjutasin yhe imeliku unenao ylesse, tuhnisin nats arvutis ja leidsingi, aastast 2004 koos kommentaariga:

Laksin langevarjuhüpet tegema ja millegipärast koos Millingu ja Normaniga. Mingi teema oli, et üks neist ei osanud õiget asendit võtta ja teine pidi ette näitama. Seisin lennuki ukse peal, vaatasin alla ja ei kartnudki eriti lennukist välja astumist. Igatahes oli see tunduvalt lihtsam kui mu kunagine benjihüpe. Ja vabalangemisel õigeid asendeid võtta oli jube lihtne - kas kiirendamiseks pea ees või aeglasemalt langemiseks kõhuliasend. Maa igatahes tuli suht kiiresti lähemale ja kohati paistis see läbi pilvede sellisena nagu maakera paistab kosmosest. 700 meetri peal oli juba liiga palju maju näha ja pidi langevarju lahti tegema. Aga eriti ei üllatanudki, et peale mitmekordset sangast tõmbamist see ei avanenudki. Suht loogiline, et minuga see pidi juhtuma. Milling arvas, et mis siis ikka, maandume mõlemad tema langevarjuga - võtsime siis kukkumise pealt üksteisel ümbert kinni ja avasime tema langevarju. Maandusime suht sujuvalt küllili kukkudes ja ma ei saanud üldse aru kuidas mingid langevarjurid ennast surnuks saavad kukkuda kui see hädamaandumine nii lihtne on.

Lennuväljal angaari sisenedes oli ukse peal turvakontrolliks Pahapill. Ma olin veel lõpp elevil, et minuga selline asi juhtus ja ma sellest nii iisilt valja tulin ja ajakirjandus oli ka huba huviliselt kohal. Kohal olid ka Reili ja Mari-Liis, kellega koos arvasime, et milline kokkusattumus, et me seal kõik kokku saime. Varsti selgus, et minu langevarju oli saboteerinud ja mingid nöörid läbi lõiganud Pahapilli armukade naine, kes arvas, et see oli lõpp soodus võimalus minust vabanemiseks. Ma ei saanud üldse aru, et miks ta minu peale armukade oli, sest Pahapilliga ma olin kohtunud viimasel ajal väga harva ja juhuslikult jaanipäeval ja Nightmanis ja siis ka ainult teretanud. Igatahes meenus ka Pahapillile, et naine oli talle enne õelnud, et tal mingi kaval plaan on. Naine pandi vangi ja Pahapillil oli sellest pohhui. Lõpuks istusime kõik koos reas pingi peal ja arutasime asja üle.

Selline unenägu siis. Sellest ma saan veel aru, et mingi langevarju teema - lugesin hiljuti Tehnika Maailmast langevarjuhüpetest ja öösel rääkisin telefoniga sukeldusmisest - et ekstreemspordid mõlemad. Aga kust tulid Milling ja Norman on täiesti arusaamatu. Rääkimata Pahapillist, keda ma pole sada aastat näinud, kuulnud ega mõelnud ja hoopiski rääkimata tema naisest keda ma olen elus vist üks kord kuskil poes kaugelt näinud.

Nyyd ma proovin unenagusid rohkem maletada ja akki moni jargmine kord kui ma vee all ujudes hingata saan, voi ma autot juhin tagaistme pealt voi auto pidurid ei toota, voi ma ei suuda telefoninumbrit 10 korda jarjest valida voi ei jaksa bussi trepist yles astuda, voi keskkoolis kain voi kiige pealt lendu hyppan, ma saan aru, et ma und naen ja siis akki laheb elu nii ponevaks, et ara voi enam oue minegi.