Sportimine on saatanast

Yksnadal motlesin, et hakkan sportlikuks ja lahen ujuma. ainuke ujutav radadega bassein on siin kolledzhi juures. vabaohukas. saatana tahtel joudsin sinna laupaeval tapselt vesiaeroobika algamise ajaks kohale. tadi kysis, et kas ujun rajal voi lahen vesiaeroobikasse. no ma siis motlesin, et kui see vesiaeroobika just hakkab, ma voin ju selle ara proovida. motlemata sellepeale, et kell on 12 paeval, paike paistab ja mul pole paiksekreemi peal. hyplesingi siis tund aega seal basseinis teiste muttidega. ma pole kindel kas ma isegi harjutustest oigesti aru yldse sain. parast veel ujusin moned otsad ja vedelesin 10 minti toolis, et natuke ara kuivada. ja siis veel soitsin 15 minti rattaga koju. mis oli siis peaaegu 2 tundi paikse kaes. kodus vaatasin peeglist, et ohoh, paris ilus punane olen ja trikootraksid ka paris kenasti peale paevitunud. natukese aja parast vaatasin, et ikka vaga-vaga punane. mone paeva parast vaatasin, et oh polegi hullu, punane on ara lainud ja puha. ja siis veel mone paeva parast avastasin, et otsaesise nahk on kuiv nagu paber. jah muidugi ma ju kreemitasin ennast kogu aeg. mingi vaike nahanarmas ka lipendas, tombasin selle ara muidugi. kus sa ikka sellise narmendava naoga ringi kaid. ohhsaraks, kus tuli nahatykk ara ja all oli roosa ja laikiv nahk. ma ju pidin veel toole ka minema. tool siis salaja nokkisin oma otsaesist kogu aeg. imelik, et keegi ei kommenteerinud, et kule sa ajad nahka. ohtuks oli enamus otsaesist roosaks nokitud. ma kujutan ette milline roosa pruunikirju ma nokkimise keskfaasis valja nagin, teate kyll kui rove see ju on. parast kodus dushi all toimus hullumeelne nao koorimine, et see natukenegi yhtlasemaks saada. no sain kah enamvahem onneks. no toesti, kes seda oleks voinud aimata, et sportimine niimoodi loppeb. eriti veel, et kui midagi siin yldse paikest kogu aeg saab, siis on see nagu, peaks ju juba harjunud olema, voi mis?
hambavalust nii palju, et see on juba tykk aega taiesti kadunud olnud, taielik mystika.