Veesportlik pyhapaev
Sellel pyhapaeval oli teine katse realiseerida teokarbi puhumise voistluselt auhinnaks saadud snorgeldamise kinkekaart. hea et eelmine nadal taipasin enne kodust lahkumist helistada, et kas ikka laheb soit valja. rohkem kyll helistasin tegelikult selleparast, et radar naitas palju vihma, aga siis selgus, et kuna mina ja Mari oleme ainsad huvilised, siis reisi ei toimu. kui eelmine reede broneeringut tegin, siis oeldi jaajaa,raudselt laheb, juba on 6 inimest kirjas. kui hommikul sinna kohale joudsime, siis hirmsate hammastega vanamees ytles, et liiga vahe tahtjaid oli ja voime koju tagasi minna. sellepeale hakkasin kohe tyli tostma, et miks keegi meile ei helistanud. vanamees kahtles, et kas ma ikka oma numbri neile yldse jatsin. kui ma siis edasi oiendasin, et muidugi jatsin, pidas vanamees paremaks teise tyybiga midagi sosistada ja meile voimaldati minna Power Adventure'le. igatahes neil vedas, et nad sellise otsuse tegid, sest muidu oleks ikka vaga tyliks lainud, kohalikega ikka nii ei kaituta eksju, eriti veel sellises vaikses kohas kus koik koiki tunnevad.
selline pikk sissejuhatus siis. aga Power Adventure iseenesest kujutas 6 tunnist reisi parasailingu, jettide ja banaanipaadiga soitmisega ja snorgeldamisega. see oligi tegelikult lahedam variant kui ainult snorgeldamine ja kajakiga kuskil mangroovides sulberdamine ja saaskedega voitlemine.
motoriseeritud meelelahutus toimus koik saarest kaugemal selleks ehitatud spetsplatvormil. jetiga soitmine jattis mind suht kylmaks kuidagi, mul oma noorusest oli kuidagi agedam malestus sellest. olen vist vanaks ja liiga ettevaatlikuks jaanud. ja mulle millegiparast meeldis ainult vasakule poole keerata. parast juhtis Mari, siis ma pidin kyll 10 kyynega pingist kinni hoidma, hull tshikk. aga ta sai onneks yksi ka kaia oma kurvitamishimu rahuldamas. parasailing oli muidugi monus, aga kestis liiga vahe aega. max 5 minutit vist olime yleval. parast olid muidugi kasi pikal, et tippi saada, kuradi kapitalistid. banaanipaat oli ka paris fun, aga toesti, ookeanis vette kukkuda pole eriti monus. silmad ja nina kipitavad veel parast veerand tundi soolasest veest. ja vesibatuudi peal hyppasime :).
peale neid lobustusi soitsime kuskil 6 miili Key Westist valja Eastern Dry Rock'i korallrahule snorgeldama. need korallid mis ulatuvad Key Biscane'ist kuni Marquesani on ainuke korallrahu USAs ja muidu maailmas suuruselt 3. ja muidugi sureb vaikselt, sest vesi saastub ja inimesed on hooletud. koralli nimelt ei tohi katsuda, sest seda kaitseb membraan ja kui see kuskilt katki laheb, siis lahevad bakterid sisse ja lopuks korall jaab haigeks ja sureb. muidugi peeti sellest koigest meile pikk loeng. lisaks sellele voib korall sind ka korvetada voi terav olla ja sind katki kraapida ja siis tuleb kuri haikala vere lohna peale ja soob su ara. peale seda juttu tousis pysti yks jaapani djuud, kes seal oma pruudiga oli. raakis meile, et neil on 1 aasta deitimise aastapaev ja ytles oma pruudile et I will love you forever ja will you marry me. sormuse kinkis ka. pruut nuttis suurest onnest ja teised koik plaksutasid. siis lubatigi meil vette minna.
kui me eelmine aasta Kristaga kaisime, siis olime pargitud sellise koha peale, et koik oli ysna sygaval, aga kalu ja millimallikaid nagime ikkagi. seekord olime ysna madalas vees, kohati isegi nii madalas, et ma hakkasin taitsa rapsima, sest tuli tunne et ma jaan kohtupidi koralli otsa kinni. ega seda vee tegelikku sygavust ju eriti ei adu. ja hoovus on ka paris tugev, nii et lestadega lehvitamine annab ka suht vahe tulemust. mul olid isegi enda kaasa voetud head
sukeldumislestad, teistele anti paadist poole vaiksemad. kahjuks ma vaga palju kalu ei tunne, aga yhed olid igatahes parrotfishid. need olid ilgelt suured ja paksud varvilised kalad, maigutasid oma pakse varvilisi huuli. Mari kartis neid ka natuke :). tegin
neist pilti ka, peab kaamera ilmutusse viima, tea kas ilma valguta yldse seal vee all midagi valja tuli. ega muidugi labi maski ja vaikse augu kadreerida vaga hea ei ole, rohkem nagu aimad, mis sinna pildi peale voiks jaada. praegu need siin on netist leitud pildid. ja igast vaikseid 
kalu nagime ka. vist angelfish'id olid yhed. ja yhed olid ilusad mustad lapikud kalad neoonsiniste servadega. ja suur parv yellowtail snapper'eid ootasid meid paadi juures, nad vist teadsid, et neile varsti saia visatakse. paar
barrakuudat hiilis ka saiajahile, neid ma oleks kyll vees olles kartnud. unustasin keti ka kaela, nad on ju lyhinagelikud ja kui helkivat asja naevad siis arvavad, et see on mingi vaike kala ja ryndavad. moned nagid ka nurse shark'e ja kilpkonna. ma ei tea kuidas need kalanimed eesti 
keeles on, neid neti sonaraamatutes pole. kui keegi saab kuskilt jargi tshekkida, voiks mulle teada anda kommentaaridesse. snapper ja grouper naiteks on siin tavalised soogikalad, aga mul pole orna aimugi mis nad eesti keeles on.
snorgeldamine oli igatahes vaga kihvta. ja meil vedas ka, et ilm
on pikka aega hea olnud ja nahtavus oli vee all super. peale tanaohtust tormi pole tykk aega motet sukelduma ega snorgeldama minna. snorgeldamist soovitan igatahes koigile. isegi kui see algul natuke kohedana tundub, on see vaga lahe ja hirm laheb kohe ara kui ilusaid kalu naed.
aga tana ootame tormi, lubati algul orkaani, aga paistab, et saame ainult nats tuult ja vihma. turistid aeti juba koik ara, nii et saar on suht tyhi ja koik pahased jalle, et tyhjast asjast palju kara. onneks sain eile postist yhe longa katte ja saan tool igavusest kududa. praegu mul on kahe ja poole tunni jooksul yks klient kainud. sallikudumise perspektiivist vaga tootlik paev ilmselt. pealelounal peaks tormisemaks minema, arvatavasti lahen varem koju, sest ei usu, et sellise ilmaga kellelgi mingi metsik mahlajanu akki tekib. ostsime eile isegi pisikese tormi puhuks moeldud teleka-raadio-taskulambi hybriidi, mis kaib akude ja patareide pealt, nii et seekord oleme igati hasti valmistunud elektrikaotuseks. panen teile Ernesto prognoosist vaikse pildi ka, praegu on ta seal Kuuba juures.
motoriseeritud meelelahutus toimus koik saarest kaugemal selleks ehitatud spetsplatvormil. jetiga soitmine jattis mind suht kylmaks kuidagi, mul oma noorusest oli kuidagi agedam malestus sellest. olen vist vanaks ja liiga ettevaatlikuks jaanud. ja mulle millegiparast meeldis ainult vasakule poole keerata. parast juhtis Mari, siis ma pidin kyll 10 kyynega pingist kinni hoidma, hull tshikk. aga ta sai onneks yksi ka kaia oma kurvitamishimu rahuldamas. parasailing oli muidugi monus, aga kestis liiga vahe aega. max 5 minutit vist olime yleval. parast olid muidugi kasi pikal, et tippi saada, kuradi kapitalistid. banaanipaat oli ka paris fun, aga toesti, ookeanis vette kukkuda pole eriti monus. silmad ja nina kipitavad veel parast veerand tundi soolasest veest. ja vesibatuudi peal hyppasime :).
peale neid lobustusi soitsime kuskil 6 miili Key Westist valja Eastern Dry Rock'i korallrahule snorgeldama. need korallid mis ulatuvad Key Biscane'ist kuni Marquesani on ainuke korallrahu USAs ja muidu maailmas suuruselt 3. ja muidugi sureb vaikselt, sest vesi saastub ja inimesed on hooletud. koralli nimelt ei tohi katsuda, sest seda kaitseb membraan ja kui see kuskilt katki laheb, siis lahevad bakterid sisse ja lopuks korall jaab haigeks ja sureb. muidugi peeti sellest koigest meile pikk loeng. lisaks sellele voib korall sind ka korvetada voi terav olla ja sind katki kraapida ja siis tuleb kuri haikala vere lohna peale ja soob su ara. peale seda juttu tousis pysti yks jaapani djuud, kes seal oma pruudiga oli. raakis meile, et neil on 1 aasta deitimise aastapaev ja ytles oma pruudile et I will love you forever ja will you marry me. sormuse kinkis ka. pruut nuttis suurest onnest ja teised koik plaksutasid. siis lubatigi meil vette minna.
kui me eelmine aasta Kristaga kaisime, siis olime pargitud sellise koha peale, et koik oli ysna sygaval, aga kalu ja millimallikaid nagime ikkagi. seekord olime ysna madalas vees, kohati isegi nii madalas, et ma hakkasin taitsa rapsima, sest tuli tunne et ma jaan kohtupidi koralli otsa kinni. ega seda vee tegelikku sygavust ju eriti ei adu. ja hoovus on ka paris tugev, nii et lestadega lehvitamine annab ka suht vahe tulemust. mul olid isegi enda kaasa voetud head
sukeldumislestad, teistele anti paadist poole vaiksemad. kahjuks ma vaga palju kalu ei tunne, aga yhed olid igatahes parrotfishid. need olid ilgelt suured ja paksud varvilised kalad, maigutasid oma pakse varvilisi huuli. Mari kartis neid ka natuke :). tegin
neist pilti ka, peab kaamera ilmutusse viima, tea kas ilma valguta yldse seal vee all midagi valja tuli. ega muidugi labi maski ja vaikse augu kadreerida vaga hea ei ole, rohkem nagu aimad, mis sinna pildi peale voiks jaada. praegu need siin on netist leitud pildid. ja igast vaikseid 
kalu nagime ka. vist angelfish'id olid yhed. ja yhed olid ilusad mustad lapikud kalad neoonsiniste servadega. ja suur parv yellowtail snapper'eid ootasid meid paadi juures, nad vist teadsid, et neile varsti saia visatakse. paar
barrakuudat hiilis ka saiajahile, neid ma oleks kyll vees olles kartnud. unustasin keti ka kaela, nad on ju lyhinagelikud ja kui helkivat asja naevad siis arvavad, et see on mingi vaike kala ja ryndavad. moned nagid ka nurse shark'e ja kilpkonna. ma ei tea kuidas need kalanimed eesti 
keeles on, neid neti sonaraamatutes pole. kui keegi saab kuskilt jargi tshekkida, voiks mulle teada anda kommentaaridesse. snapper ja grouper naiteks on siin tavalised soogikalad, aga mul pole orna aimugi mis nad eesti keeles on.snorgeldamine oli igatahes vaga kihvta. ja meil vedas ka, et ilm
on pikka aega hea olnud ja nahtavus oli vee all super. peale tanaohtust tormi pole tykk aega motet sukelduma ega snorgeldama minna. snorgeldamist soovitan igatahes koigile. isegi kui see algul natuke kohedana tundub, on see vaga lahe ja hirm laheb kohe ara kui ilusaid kalu naed.aga tana ootame tormi, lubati algul orkaani, aga paistab, et saame ainult nats tuult ja vihma. turistid aeti juba koik ara, nii et saar on suht tyhi ja koik pahased jalle, et tyhjast asjast palju kara. onneks sain eile postist yhe longa katte ja saan tool igavusest kududa. praegu mul on kahe ja poole tunni jooksul yks klient kainud. sallikudumise perspektiivist vaga tootlik paev ilmselt. pealelounal peaks tormisemaks minema, arvatavasti lahen varem koju, sest ei usu, et sellise ilmaga kellelgi mingi metsik mahlajanu akki tekib. ostsime eile isegi pisikese tormi puhuks moeldud teleka-raadio-taskulambi hybriidi, mis kaib akude ja patareide pealt, nii et seekord oleme igati hasti valmistunud elektrikaotuseks. panen teile Ernesto prognoosist vaikse pildi ka, praegu on ta seal Kuuba juures.
posted by Helen at 08:21
2 Comments:
Jajah, Ernesto muidugi. On teine teel. Mul küll kaart millegipärast ei avanend, aga võibolla oli arvuti väsind.
Mis igasugu veemõnudesse puutub, siis ehkki ma meres/ookeanis eriti ei armasta ujuda, siis sinu poolt kirjelatud tegevused panid kadedusest rohetama. Ilgelt oleks vaja tega seda mul ka. Snorgeldamist kiitis juba minu õde, kes sellega Egiptuses hakkama sai, peale seda kui tal sukeldumisel millegipärast hingamine ei õnnestunud.
Muide, miski reisibüroo tegelane pasundas hiljuti kõva häälega, et kõik eestlased on Egiptuses juba käinud. Tunnen end oma rahva poolt hüljatuna... :(
Mul on kuri kahtlus, et kuna snapper ja grouper esinevad ainult (lähis)troopilises vöötmes ja siis kui eestlased kaladele nimesid andsid neid Läänemeres ei olnud, on äkki elukad eesti keeles üldse nimetamata jäänud. Mitte ükski äge inglise eesti sõnaraamat neid ei tunne, aga inglise seletavad räägivad kohe kõik ära. Kui kellelgi on kodus loomade elu neljas (oli vist neljas) osa, siis kaegu ladina algupära kaudu järgi.
Post a Comment
<< Home