Erin ja kingad

Erinil on kummaline armastuse-vihkamise suhe kingadega. juba väiksest peale meeldis talle kingi lakkuda ja nendega mangida. kingadega mangib ta meelsasti siiamaani, onneks lakkumine on ennast ammendanud. paneb omale ise kingi jalga, taitsa tihti lahevad oigesti. lisaks oma kingadele meeldib talle ka koikide teiste kingi jalga panna ja siis mooda tuba ringi koperdada. kaiku lahevad koik, nii minu platud ja korge kontsaga kingad kui ka Marki töösaapad. monikord konnib ta ringi pisikesed nukusaapad varba otsas voi yritab pappkarpidega ringi uisutada.
sygisel ostsime Erinile esimesed kinnised kingad, vilkuvate tulukestega ja änksad. neid Erin juba poes pornitses kahtlustava ja kurja naoga. kui vahepeal kylmemad ilmad saabusid, siis laksid need ykskord ka suure nutuga kaiku. kui poodi joudsime, siis jai Erin natukeseks Markiga kahekesti ja kui me jalle kohtusime, oli tal jalas vaid yks king. selle teise kinga oli ta nii kavalasti ara kaotanud, et seda me enam yles ei leidnudki. peale seda ma avastasin, et Erin taiega vihkab kinniseid kingi. kodus olid meil moned paarid kellegi kaest saadud tosse, neid ei onnestunudki mul talle kordagi jalga saada, ajab jalalaba kumeraks ja lisaks veel sipleb ja röögib nagu ratta peal. nyyd on yks paar tosse, mille saab jalga ainult siis, kui paelad lopuni lahti votta. kisa ja vehklemine kuuluvad iseenesestmoistetavalt selle protseduuri juurde. kui ma poes yritan Erinile kingi naidata voi jalga proovida, siis arvavad myyjad, et kingaosakonnas piinatake last. Erin karjub juba siis, kui ma kingad riiulist endale katte votan. onneks meil siin vaga tihti kinniste kingadega kaia pole vaja ja saame kuidagi labi, ehk tulevikus Erin natuke leebub ja temast lausa Kingpoolt ei saa.