Lennureisidest
Mulle meenus, et ma polegi kunagi kirjutanud oma lennureisidest. Enamus neist on olnud koos Eriniga ja enamasti seiklusterikkad.
Mida vaiksem Erin oli, seda lihtsam ka oli, vastupidiselt paljude mammade hirmule beebiga lendamise ees. Erini esimese Eesti-Ameerika reisi ajal oli ta pooleteist kuune. See reis yle ookeani laks nagu lepse reega: enamuse ajast laps magas, vahepeal soi ja siis jalle magas. Finnair vist oli tookord, vaga abivalmid, lennukis anti korvale ekstra tyhi koht, lennujaamas saadeti VIP lounge'i, hakkasin juba arvama, et nii kaibki. New Yorgis pidin kyll kohvritega jamama, aga onneks siin on inimesed alati yliabivalmis kui sa lapsega oled, eriti veel nii väiksega. Siis aga laks jamaks katte, New Yorgis selgus, et mu lend Miamisse on ara tyhistatud ja jargmine laheb jargmine paev. Selle peale muidugi tostsime koos Eriniga kovasti kisa ja meile anti pilet Ft. Lauderdale lennule. Ajas asja ara.
Jargmine pikem lend oli Eestisse kui Erin oli 10 kuune. Siis mul oli pilet Miamist labi Amsterdami. Juba roomustasin, et seekord tuleb monus 12 tunnine lyhike reis, tavaparase labi NY 24 tunnise asemel. Vahemarkuseks, et Key Westist Miamisse on u 3 tundi autosoitu. Miamis meie lennuk ootas mingi teise hiljaks jaanud lennu pealt inimesi ja lendas ligi tund aega hiljem valja. Amsterdamis oli mu lendude vahe u tund, kui ma hingeldades Tallinna lennu varavasse joudsin, oli lennuk juba lainud. Oigemini tegelikult polnud, aga tadid kes sind varavast labi lasevad olid lainud. Ma natukene väljusin seal endast, sest haguselt oli mul meeles, et jargmine lend Tallinnasse oli 9 tunni parast. Ja oli jaaniohtu ja ma pidin Selis jaanitulel olema, see ajas mind veel koige rohkem narvi. Infost onneks vahetati mu pilet ilma suurema jututa ara, anti 5 eurine toidukupong ja telefonikaart. Ma juba muretsesin, et Tallinnas tullakse mulle vastu ja koik satuvad paanikasse ja siis oosel pean hakkama lennujaamast Selisse haaletama. Telefonikaart selle probleemi lahendas. Aga 9 tundi roomava lapsega lennujaamas veeta on ee.. huvitav. Onneks seal oli beebituba, kus olid vorevoodid ja Erin sai magada, aga endal polnud seal kyll yhtegi pidi hea olla. Mulle tundus, et see 9 tundi ei lope kunagi, ma ei tea mitu tiiru me lennujaamale seal peale jalutasime ja roomasime. Sest alguses ju motled, et kuidas ma ikka lapse siin maha panen, aga peale monda tundi see mote laheb yle. Yks seik oli veel see, et beebituppa minnes pidi passikontrollist labi minema. Esimesed 2 korda labi passikontrolli laksid libedalt, aga 3. korral otsustati uurida, et kelle laps see oige on - perekonna nimed on meil ju erinevad. Hea, et olin taibanud synnitunnistused koti pohjas kaasa vedada. Niikaua kuni ma seal putka ees kykitades kotist oma pabereid ongitsesin, proovis Erin roomates ara pogeneda. Teistel oli ilmselt naljakas, minul mitte nii väga. Te ei kujuta ette mis onnis tunne oli lopuks lennukis istuda, umbes sama nagu peale migreenihoogu see hetk kus sul pea enam ei valuta. Eesti jaanituled olid lennukiaknast vaadates vaga kaunid. Tallinnas maandusin kuskil 12 ajal oosel. Erini turvatool maandus Tallinnas jargmisel paeval. Moned jaanipaevalised olid isegi veel yleval kui me pool 2 Selisse joudsime.
Lendu tagasi sel aastal ma eriti ei maleta, ju siis laks koik enamvahem normaalselt.
Eelmine aasta lendasime Eestisse labi NY ja Stockholmi. Algasid juba seiklused soiduga Miamisse, mis tavaparase 3 tunni asemel vottis 6 tundi, kuna yks teeloik oli millegiparast suletud. Parast kaardi pealt vaatasin, et soitsime seda 20 miilist ymbersoitu 3 tundi. Kuna mu lend laks hommikul vara, siis olin yheks ooks Miamisse hotelli votnud, mis nagu naha, taiesti ara tasus. Seekord oli yllatuseks, et mu kohvrid checkiti Miamist Stockholmi ja sealt siis Tallinnasse. Muidugi mu lennuvahe Stockholmis oli alla 2 tunni ja NY lennujaamas haaras mind juba varakult arevus. Millegiparast mu messid ei lahe oe eesti telefonile labi ja siis ma alarmeerisin oma taditytart Chicagos, et ta hoiataks koduseid, et ma jalle voin lennukist maha jaada ja kuna see oli yldse ainuke lend Stockholmist Tallinna, siis olgu valmis mulle Riiga jargi soitma. Voi ujun ise Soomest kohale. Arlandas onneks oli vahemalt sama terminal kuhu yks lend maandus ja teine tousis, aga joosta sai sellegipoolest piisavalt. Algul tundus, et koik sujub, kohvrid tulid, ka"ru tuli ka, kuigi teisest kohast. Aeg muidugi ka lendas. Check innis oli pikk jarjekord. Loomulikult. No napilt ikka joudsin. Siis hakati mind ruineerima, et mu kotid on liiga suured ja liiga rasked. No muidugi, ma polnud ju arvestanud mingite hadiste Euroopasiseste limiitidega. Tegin siis kurba nagu ja tadi leebus ja loobus lisaraha kasseerimast. Kui ma turvakontrolli joudsin, selgus, et mul polnud Erini jaoks boarding passi. Palju onne. Nyyd oli juba lennuki peale joudmiseks aega ysna napiks jaanud. Ja nii Erin kui ka olakott kaalusid sama palju kui sangpommid. Egas midagi, jooksin siis tagasi teist boarding passi saama. Ja siis loikasin turvas jarjekorras ette. Ja siis tegin rekord tokkejooksu labi TaxFree poe eriti kitsaste riiulivahede, proovides mitte terveid riiulitaisi parfyyme oma koti ja lapsega maha pyhkida. Hingeldades joudsin lennuki peale 5 minutit enne ohkutousu. Jaanipaevale joudsin oigeks ajaks.
Tagasisoidul olid kaks esimest lendu puupysti tais, kuna mul Erin lendas veel "beebi syles" piletiga, olid need eriti vaevalised. Stockholmi ots pole ju midagi, aga pikk lend. Algul tundus, et lennuk oli paris tyhi ja saame lisakoha nagu tavaliselt. Aga siis akitselt hakkas inimesi muudkui tulema, selgus, et meie lennule pandi mingi teise tyhistatud lennu inimesed. Ja teadagi maailma koige paksem naine istus minu korvale, nii et meil oli veelgi vahem ruumi. Onneks oli ta vaga sobralik ja lubas Erinil oma pehme ihu vastas magada. Ja onneks oli meie ees yks ema kahe lapsega ja Erin sai neil kylas mangimas kaia. Ja onneks oli NY-Miami lend taiesti tyhi, see oleks voinud veel kauemgi kesta, Erin magas rahus ja mina vaatasin filmi.
Viimane tylikas reis oli meil veebruaris Chicagosse. Votsin Key Westist shuttle bussi Ft. Lauderdale'i lennujaama. Iseenesest vaga mugav, korjab su kodust peale ja viib lennujaama kohale. Voi vastupidi. Aga Erin oli just enne seda soitu haige olnud ja oksendas enda bussis 2 korda tais. Mul muidugi tagavara riided olid, aga lausa oksendamisega ma polnud arvestanud. Lennujaamas sai kohe oues onneks check-ini ara teha. Voi nagu selgus hiljem,et siiski kahjuks hoopis. Sest seal oues tootavad alati ju idiootidest neegrid. Mitte rassistidel paluks see loik vahele jatta. Kysisin tyybi kaest, et kas mul on ikka vahekaigu koht, lapsega on ju vaja vetsus kaia jne. Neeger ytles, et jah on ja et gratuity is appreciated. No fakk, mille eest, selle eest, et ta mulle teeb check-ini ja mu kohvri lindi peale viskab? Kas lennujaamas sees kunagi keegi niimoodi ylbitseb? Rsk ei, aga ylbe neeger oues on ju kunn. Lennukis jouan oma pingirea juurde ja aarekoha peal istub vanamutt. Ytlen, ilma piletisse syvenemata, et see peaks minu koht olema. Vanamutt ytleb, et ei see on tema koht. No oli jah. Siis ootan seal mottes kirudes ja vandudes, et vanamutt ennast kergitaks, et ma lapsega saaks oma aknaalustele kohtadele kobida. Vanamutt ei liiguta kulmugi. No mida ylbust. Viskan siis Erini yle muti ja trygin ise jargi. No mutt isegi ei liiguta jalgu eest ara. Ja mis siis selgus, vanamutt polnud ylbe ega midagi, lihtsalt invaliid. No ikka kohe nii invaliid, et lennukist ara viidi ta ka mingi spets kitsa ratastooliga, mis sinna pingirea vahele mahtus. Ja see kuradi värdjas neeger annab mulle koha invaliidi korvale kui ise naeb, et ma olen väikse lapsega ja siis veel valetab mulle otse näkku, et mul on serva koht ja siis veel tahab tippi saada. Koige krooniks oli veel Erinil vaja lennu jooksul 2 korda vetsu saada, mis tahendas ylimat akrobaatikat yle muti ronimisel. Ja tegelt ma olen vaga leplik inimene tavaliselt. Mis neegreid veel puudutab, siis samasugune jobu oli samas lennujaamas autorendi klienditeenindaja, kelle kaest ma tagasiteel auto rentisin. Sujuvalt sokutas mulle suurema auto, mida ma yldse ei tahtnud ja ytles, et sama raha eest. Parast muidugi selgus, et polnud midagi sama raha eest ja pidin siin autorendiga jagelema kuni oma arve väiksemaks sain.
Ja siia loppu illustreeriv lauluke, mille Dave Carroll kirjutas peale seda, kui United oli ta kitarri ara lohkunud ja keeldus seda kinni maksmast.
Mida vaiksem Erin oli, seda lihtsam ka oli, vastupidiselt paljude mammade hirmule beebiga lendamise ees. Erini esimese Eesti-Ameerika reisi ajal oli ta pooleteist kuune. See reis yle ookeani laks nagu lepse reega: enamuse ajast laps magas, vahepeal soi ja siis jalle magas. Finnair vist oli tookord, vaga abivalmid, lennukis anti korvale ekstra tyhi koht, lennujaamas saadeti VIP lounge'i, hakkasin juba arvama, et nii kaibki. New Yorgis pidin kyll kohvritega jamama, aga onneks siin on inimesed alati yliabivalmis kui sa lapsega oled, eriti veel nii väiksega. Siis aga laks jamaks katte, New Yorgis selgus, et mu lend Miamisse on ara tyhistatud ja jargmine laheb jargmine paev. Selle peale muidugi tostsime koos Eriniga kovasti kisa ja meile anti pilet Ft. Lauderdale lennule. Ajas asja ara.
Jargmine pikem lend oli Eestisse kui Erin oli 10 kuune. Siis mul oli pilet Miamist labi Amsterdami. Juba roomustasin, et seekord tuleb monus 12 tunnine lyhike reis, tavaparase labi NY 24 tunnise asemel. Vahemarkuseks, et Key Westist Miamisse on u 3 tundi autosoitu. Miamis meie lennuk ootas mingi teise hiljaks jaanud lennu pealt inimesi ja lendas ligi tund aega hiljem valja. Amsterdamis oli mu lendude vahe u tund, kui ma hingeldades Tallinna lennu varavasse joudsin, oli lennuk juba lainud. Oigemini tegelikult polnud, aga tadid kes sind varavast labi lasevad olid lainud. Ma natukene väljusin seal endast, sest haguselt oli mul meeles, et jargmine lend Tallinnasse oli 9 tunni parast. Ja oli jaaniohtu ja ma pidin Selis jaanitulel olema, see ajas mind veel koige rohkem narvi. Infost onneks vahetati mu pilet ilma suurema jututa ara, anti 5 eurine toidukupong ja telefonikaart. Ma juba muretsesin, et Tallinnas tullakse mulle vastu ja koik satuvad paanikasse ja siis oosel pean hakkama lennujaamast Selisse haaletama. Telefonikaart selle probleemi lahendas. Aga 9 tundi roomava lapsega lennujaamas veeta on ee.. huvitav. Onneks seal oli beebituba, kus olid vorevoodid ja Erin sai magada, aga endal polnud seal kyll yhtegi pidi hea olla. Mulle tundus, et see 9 tundi ei lope kunagi, ma ei tea mitu tiiru me lennujaamale seal peale jalutasime ja roomasime. Sest alguses ju motled, et kuidas ma ikka lapse siin maha panen, aga peale monda tundi see mote laheb yle. Yks seik oli veel see, et beebituppa minnes pidi passikontrollist labi minema. Esimesed 2 korda labi passikontrolli laksid libedalt, aga 3. korral otsustati uurida, et kelle laps see oige on - perekonna nimed on meil ju erinevad. Hea, et olin taibanud synnitunnistused koti pohjas kaasa vedada. Niikaua kuni ma seal putka ees kykitades kotist oma pabereid ongitsesin, proovis Erin roomates ara pogeneda. Teistel oli ilmselt naljakas, minul mitte nii väga. Te ei kujuta ette mis onnis tunne oli lopuks lennukis istuda, umbes sama nagu peale migreenihoogu see hetk kus sul pea enam ei valuta. Eesti jaanituled olid lennukiaknast vaadates vaga kaunid. Tallinnas maandusin kuskil 12 ajal oosel. Erini turvatool maandus Tallinnas jargmisel paeval. Moned jaanipaevalised olid isegi veel yleval kui me pool 2 Selisse joudsime.
Lendu tagasi sel aastal ma eriti ei maleta, ju siis laks koik enamvahem normaalselt.
Eelmine aasta lendasime Eestisse labi NY ja Stockholmi. Algasid juba seiklused soiduga Miamisse, mis tavaparase 3 tunni asemel vottis 6 tundi, kuna yks teeloik oli millegiparast suletud. Parast kaardi pealt vaatasin, et soitsime seda 20 miilist ymbersoitu 3 tundi. Kuna mu lend laks hommikul vara, siis olin yheks ooks Miamisse hotelli votnud, mis nagu naha, taiesti ara tasus. Seekord oli yllatuseks, et mu kohvrid checkiti Miamist Stockholmi ja sealt siis Tallinnasse. Muidugi mu lennuvahe Stockholmis oli alla 2 tunni ja NY lennujaamas haaras mind juba varakult arevus. Millegiparast mu messid ei lahe oe eesti telefonile labi ja siis ma alarmeerisin oma taditytart Chicagos, et ta hoiataks koduseid, et ma jalle voin lennukist maha jaada ja kuna see oli yldse ainuke lend Stockholmist Tallinna, siis olgu valmis mulle Riiga jargi soitma. Voi ujun ise Soomest kohale. Arlandas onneks oli vahemalt sama terminal kuhu yks lend maandus ja teine tousis, aga joosta sai sellegipoolest piisavalt. Algul tundus, et koik sujub, kohvrid tulid, ka"ru tuli ka, kuigi teisest kohast. Aeg muidugi ka lendas. Check innis oli pikk jarjekord. Loomulikult. No napilt ikka joudsin. Siis hakati mind ruineerima, et mu kotid on liiga suured ja liiga rasked. No muidugi, ma polnud ju arvestanud mingite hadiste Euroopasiseste limiitidega. Tegin siis kurba nagu ja tadi leebus ja loobus lisaraha kasseerimast. Kui ma turvakontrolli joudsin, selgus, et mul polnud Erini jaoks boarding passi. Palju onne. Nyyd oli juba lennuki peale joudmiseks aega ysna napiks jaanud. Ja nii Erin kui ka olakott kaalusid sama palju kui sangpommid. Egas midagi, jooksin siis tagasi teist boarding passi saama. Ja siis loikasin turvas jarjekorras ette. Ja siis tegin rekord tokkejooksu labi TaxFree poe eriti kitsaste riiulivahede, proovides mitte terveid riiulitaisi parfyyme oma koti ja lapsega maha pyhkida. Hingeldades joudsin lennuki peale 5 minutit enne ohkutousu. Jaanipaevale joudsin oigeks ajaks.
Tagasisoidul olid kaks esimest lendu puupysti tais, kuna mul Erin lendas veel "beebi syles" piletiga, olid need eriti vaevalised. Stockholmi ots pole ju midagi, aga pikk lend. Algul tundus, et lennuk oli paris tyhi ja saame lisakoha nagu tavaliselt. Aga siis akitselt hakkas inimesi muudkui tulema, selgus, et meie lennule pandi mingi teise tyhistatud lennu inimesed. Ja teadagi maailma koige paksem naine istus minu korvale, nii et meil oli veelgi vahem ruumi. Onneks oli ta vaga sobralik ja lubas Erinil oma pehme ihu vastas magada. Ja onneks oli meie ees yks ema kahe lapsega ja Erin sai neil kylas mangimas kaia. Ja onneks oli NY-Miami lend taiesti tyhi, see oleks voinud veel kauemgi kesta, Erin magas rahus ja mina vaatasin filmi.
Viimane tylikas reis oli meil veebruaris Chicagosse. Votsin Key Westist shuttle bussi Ft. Lauderdale'i lennujaama. Iseenesest vaga mugav, korjab su kodust peale ja viib lennujaama kohale. Voi vastupidi. Aga Erin oli just enne seda soitu haige olnud ja oksendas enda bussis 2 korda tais. Mul muidugi tagavara riided olid, aga lausa oksendamisega ma polnud arvestanud. Lennujaamas sai kohe oues onneks check-ini ara teha. Voi nagu selgus hiljem,et siiski kahjuks hoopis. Sest seal oues tootavad alati ju idiootidest neegrid. Mitte rassistidel paluks see loik vahele jatta. Kysisin tyybi kaest, et kas mul on ikka vahekaigu koht, lapsega on ju vaja vetsus kaia jne. Neeger ytles, et jah on ja et gratuity is appreciated. No fakk, mille eest, selle eest, et ta mulle teeb check-ini ja mu kohvri lindi peale viskab? Kas lennujaamas sees kunagi keegi niimoodi ylbitseb? Rsk ei, aga ylbe neeger oues on ju kunn. Lennukis jouan oma pingirea juurde ja aarekoha peal istub vanamutt. Ytlen, ilma piletisse syvenemata, et see peaks minu koht olema. Vanamutt ytleb, et ei see on tema koht. No oli jah. Siis ootan seal mottes kirudes ja vandudes, et vanamutt ennast kergitaks, et ma lapsega saaks oma aknaalustele kohtadele kobida. Vanamutt ei liiguta kulmugi. No mida ylbust. Viskan siis Erini yle muti ja trygin ise jargi. No mutt isegi ei liiguta jalgu eest ara. Ja mis siis selgus, vanamutt polnud ylbe ega midagi, lihtsalt invaliid. No ikka kohe nii invaliid, et lennukist ara viidi ta ka mingi spets kitsa ratastooliga, mis sinna pingirea vahele mahtus. Ja see kuradi värdjas neeger annab mulle koha invaliidi korvale kui ise naeb, et ma olen väikse lapsega ja siis veel valetab mulle otse näkku, et mul on serva koht ja siis veel tahab tippi saada. Koige krooniks oli veel Erinil vaja lennu jooksul 2 korda vetsu saada, mis tahendas ylimat akrobaatikat yle muti ronimisel. Ja tegelt ma olen vaga leplik inimene tavaliselt. Mis neegreid veel puudutab, siis samasugune jobu oli samas lennujaamas autorendi klienditeenindaja, kelle kaest ma tagasiteel auto rentisin. Sujuvalt sokutas mulle suurema auto, mida ma yldse ei tahtnud ja ytles, et sama raha eest. Parast muidugi selgus, et polnud midagi sama raha eest ja pidin siin autorendiga jagelema kuni oma arve väiksemaks sain.
Ja siia loppu illustreeriv lauluke, mille Dave Carroll kirjutas peale seda, kui United oli ta kitarri ara lohkunud ja keeldus seda kinni maksmast.
posted by Helen at 19:38
1 comments
