Kuidas oma elu ise keerulisemaks teha, Vol.1

Jõulud tulevad igal aastal natuke ootamatult, eks. Tuleb kuusk tuua ja ehted välja otsida, ja mis põhiline, tuleb otsusele jõuda, et mis värvi ehted. Lapsepõlves seda probleemi ei olnud, olid need ehted mis olid ja kui hästi läks, lubas ema Trummi poest paar uut osta. Nüüd aga enam nii lihtne ei ole. Valitseb kaubaküllus. Esmapilgul. Sestap tuli valida värv, mis nagu hiljem selgus, kõige defitsiitsem on - roosa. Kuna Erin ka värvi heaks oli kiitnud, siis sellest otsusest enam taganeda ei saanud. Oma kujutlustes läksin ma poodi ja valisin nõrkemiseni roosade ehete ja tulukeste seast kaunemaid, karm reaalsus aga näitas, et kui midagi roosat yldse on, siis ainult odav, aga see eest kole. Ja pealegi olin ma järjekordselt unustanud, et ma elan kolkas, kus on imepäraselt nigel poodide ja kauba valik. Ja nii tuleb teadagi appi internet. Siinkohal pean tunnistama, et internetikaubandus Ameerikas ruulib sajaga, mida iganes sul vaja on, kõike saab. Siiski roosade ehete valik jättis ka internetis soovida, midagi leidsin, aga ei suutnud vaimustuda. Ja nii ei jäägi muud midagi yle, kui guugeldada "how to make christmas ornaments". Peale seda on juba lihtne, tuleb ainult algosakeste nimekiri kokku panna, kontrollida, mida meie kohalikus kunsti/käsitöö poes saadaval on, nentida tõika, et liimi ja teipi seal vähemalt on ja ülejäänud asjad internetist tellida. Loomulikult kui ma hoopis mingil muul põhjusel KMarti läksin, olid sinna ilmunud müügile ka täitsa viisakad roosad klaasist munad, tavalised ja igavad, aga siiski ostsin, sest nüüd ma juba teadsin kuidas põnevust ellu tuua.

Kuidas igavatest ehetest teha vähem igavamaid:

Vaja läheb: Igavat Ehet, kahepoolset teipi, kleepekaid, sädelevat puru.

Kaunistamine on väga lihtne, sobiv tegevus mudilastele ja muidu igavlejatele. Kahepoolne teip kleepida ehtele peale, vabalt valitud suundades, selle peale puistata mingit sädelevat puru. Mul oli peenike kleeplint, tegin triipe ja augurauaga mõned täpid, kui on laiem kleeplint voib auguraudadega erinevaid kujundeid välja lõigata. Lisaks sädelevale purule oli mul ka helkiv klaasiliiv (jällegi imeline internet), mida tavaliselt teedemärgistuse värvi sisse pannakse. Ja lisaks kleepekad.

Tulemus on selline:

Need ehted on tegelikult sellist värvi roosad nagu lumehelbekese all on roosa.

Ja kui juba tegemiseks läks, siis miks mitte endale jõuludeks helkurvarbad teha:

Kuidas teha lumepalle:

Vaja läheb: penoplastist pallikesi, lumehelbe kujulist augurauda, paberit, nööpnõelu, litreid, paela.

Kõigepealt peab välja augustama miljon lumehelbekest. Selleks on kaval kasutada lapsi või abikaasasid, muidu läheb käsi krampi. Kui sul abitööjõudu võtta polnud ja kramp on ära läinud, pane nööpnõelale litter (või pärl), positsioneeri helbeke pallile ja vajuta nööpnõel helbest läbi. Kaval on kohe helbed üksteise kõrvale panna, muidu tekivad imelikud tühikud. Koos viimase helbega pane nõel ka paelast läbi ja ongi valmis. Ma liimi kasutamiseks ei näinud vajadust, sest nõel jääb täitsa tihkelt palli sisse. Muidugi võib veel palli mingi sädeleva värviga üle pihustada ja miks mitte ka helbed. Näiteks laota helbed paberile ja pihusta kas mingit värvi voi õrnaltliimi ja sädelevat puru. Mul oli olemas natuke sädelev vellum paber, nii et helbed näevad ka ilma pihustamata päris head välja.

Kuidas panna sulgi ehte sisse:

Vaja läheb: sulgi ja läbipaistvat ehet. Pane suled ehte sisse, sobiv töö meestele jalgpalli ja õlle kõrvale.

Vol. 2 tuleb, kui kõik mu tellitud algosad on kohale jõudnud, mõne päeva pärast.

Sääsed peas ja ripakile jäetud käärid.

Oli üks nädalavahetus. Erin mängis vaheldumisi liivakastis ja kraanikausis ja mina tegelesin sealsamas kõrval oma lillepoti lihvimisega. Ega ma siis koguaeg ka ei vahtinud mis laps teeb, aga ikka viskasin pilgu peale aegajalt, et vannitoas lausa ei uputaks või et voodi lausa liiva täis kantud poleks. Äkki oli kahtlaselt vaikne ja Erinit näha polnud. Ja vaikus teadagi ei ole kuldne vaid alati kahtlane. Vaatasin vannituppa, Erinit seal ei olnud, kyll aga oli kraanikauss tais... heledaid lokke!!! Tormasin tuppa, Erin askeldas suht rahulikult oma manguasjadega. Ma olin ikka jumalasta ehmunud, kysisin Erinilt (liiga) ahastava häälega, et mis ta tegi, miks ta oma juukseid lõikas. Erin muidugi minu ahastusest ehmus ja hakkas nutma. Minul ka pisar silmas, sest kui tal käega läbi juuste tõmbasin, järjest rohkem lokke pihku jäi. Siiski selgus, et lapsel ikka osad juuksed pähe ka olid jäänud ja saime maha rahuneda.
Mina: Erikene, miks sa oma juukseid niimoodi lõikasid?
Erin: I don´t know, cause I had bugs in my hair
Mina: Mis putukad sul juustes olid? Sipelgad?
Erin: I had mosquitoes in my hair

Novot siis, seletasin lapsele, et sääskede pärast ei pea kohe juukseid ära lõikama, et saab muudmoodi ka seda probleemi lahendada.
Nyyd siiamaani veel käib meil vahest selline dialoog:
Erin: Mommy, I want to tell you something
Mina: No mis sa tahad mulle rääkida?
Erin: I`m sorry I cut my hair. Tell me why I cut my hair?
Mina: Sest sa oled väike totukene
Erin: No, tell me!
Mina: Sest sul olid sääsed peas

Lõppkokkuvõttes, kuna Erinil on lokid, siis eriti pole nähagi, et noor juuksur on asialla olnud, õnneks taha ei ulatanud ka, vaid ainult külje peale. Ja muidugi olen ma ise selles kõige süüdi, sest kes käskis käärid vannituppa ripakile jätta.

Not sure

Hakkasime Eriniga just ujuma minema, kui tuli postimees ja tõi paki. Eestist, sünnipaevakingitus. Muidugi pidime paki lahti tegema ja vaatama, mis seal sees on. Olid väiksed loomakesed, mis Erinile suurt huvi pakkusid. Küsisin siis Erini käest, et kas ta tahab ujuma minna või loomakestega mängida. Erin vastas: "Not sure". Lõpuks, peale pikka kaalutlemist, otsustas ta ikkagi ujumise kasuks. Kui basseinis ligunemine mind ära hakkas tüütama, pruukis mul ainult loomakesi mainida, kui laps oli basseinist väljas ja valmis lahkuma, tavaliselt käib see osa suure nutu saatel. Nii, et saatke tihedamini loomakesi :).

Estenglish

Kuu aega Eestis on läinud üleloomulikult kiiresti, aga Erinile on see hea keelepraktika olnud. Ma muidugi ise raagin temaga nagunii eesti keeles, aga kuna ülejäänud keskkond on kõik inglise keelne, siis peale lasteaeda minekut unus eestikeelne rääkimine suhteliselt ära. Samas aru saab kõigest. Nüüd aga vähem kui kuuga on hakanud järjest rohkem eesti keelseid sõnu tulema.
Täna sõbranna juurest lahkudes tekkis probleem, et kaks põrkepalli oli vaja külast kaasa võtta. Peretütar pakkus lahkelt ühte, aga kuna Erinil oli vaja ikkagi mõlemat, siis jäi üldse võtmata. Koduteel ütles Erin autos: " We need to go poodi and osta kaks palli". No kuidas sa siis ei osta palle sellise ytlemise peale. Siis veel teatas, et mami don't talk to me, i got kommi in my suu.

Hea, et niigi läks

Tana tulin toolt koju, oudsama kiiruga, sest oli vaja ruttu tort kaunistada ja sobrannale onne soovima minna. Tegin toa ukse lahti ja tervelt 5 sekundit ei saanud aru, et mis toimub. Minu uhiuus ja lapik telekas oli naoli porandal ja porand oli tais raamatuid, dvdsid ja klaasikilde. Siis taipasin, et pole salapolitsei ega kohalik maffia salajasi dokumente otsides mu tuba segi pooranud vaid ainult lihtlabane riiul oli telekat tappa yritades seina pealt alla kukkunud. Telekas onneks on elu ja tervise juures ja oli ainult paar taket ylemise serva peale saanud, dvd-d ja raamatud on kokku korjatud, ja riiuli kaasosaliste, enesetapu terroristidest lohnakyynlade, killud ka minema visatud. Ja onneks ryndas riiul kui kedagi kodus polnud, muidu oleks voinud tagajarjed palju hullemad olla.

Juustest

Erinil juuksed eriti ei kasva, ainult tukka peab aeg-ajalt loikama. Tagant olen yhe korra sentimeetri jagu loiganud. Koigil sobrannadel on pikad juuksed, eriti Loril, kes on Erinist ainult aasta vanem (vaata aastavahetuse jutu liivakasti pilti). Erinil on veel tegelikult isegi hasti lainud vorreldes minu ja mu oega.

Millegiparast nii me ema kui vanaema arvasid, et lyhikesed juuksed on ainus oige tee ja sestap kaisime me regulaarselt Kaja juuksuris uut poisipead omandamas.
Kaja juuksuri sisustus on mu mallu igavesti sisse keevitatud, need plastmassist ootetoolid ja mustad maast laeni raudtorud ja potililled. Eesruumis oli meestejuuksur, kus lapsi ka loigati. Alati pandi juuksuritooli kaetugede peale istumiseks laud, no et laps oleks sobival korgusel ja juuksuril mugav oleks. See tundus mulle millegiparast alandav. Tagaruumis oli naistejuuksur, kus paid pesti, juukseid varviti ja keemilisi tehti. Sinna ei onnestunud mul kunagi sisse saada, seal kais ema ja seda nagi ainult kardina vahelt ja see tundus eriti salaparane.
Ok, emast ma saan veel aru, niikuinii ta pidi lasteaias kasvataja olles kogu aeg tydrukute pikki pulstunud juukseid kammima ja patse tegema (hirmus amet), jube kui veel oma lapsed ka nagu karvamarid ringi kaivad. Eks argument oligi, et me ju oma juukseid kunagi ei kammi, ma taitsa usun seda praegu. Aga vanaema, nii kui ta Valgast Tallinnasse kylla soitis, oli teada, et kohe on Kaja juuksurisse minek, sest kuhu need pikad juuksed kolbavad. No ma ei tea kui pikad need juuksed meil tollal yldse olla said. Eriti ajas narvi, et sobrannal Railil ema lubas vabalt juukseid kasvatada ja mulle tundus tollal, et need olid tal ylipikad. Ja nagu sellest veel vahe oleks, oli tal veel ka ylikaunis roosa sall, millega ta lasteaias ringi lehvis ja millega ta minul eriti mangida ei lubanud. Minul see-eest oli kompleks oma juustest ja yhest lillast ristikheinalehtedega flanellpluusist. Onneks sai kodus pikki juukseid mangida sukkpykse pahe pannes, enimlevinud juuksevarv oli paraku pruun. Vot selline jube lapsepolv oli mul.

Mulle tundub, et selle pildi peal on meil juba juuksed jube pikad.

Eile "pesi" Erin kraani all pead. Tuli vannitoast valja kateratik peas ja ytles: "Look mommy, I have long long hair". Totukene ei tea veel, et sukkpykse pahe pannes saab palju pikemad juuksed. Pikemad veel kui koikidel sobrannadel. Ma teinekord opetan talle.

Ara loo karu

Ykspaev kui Erinile lasteaeda jargi laksin, kysis kasvataja mult, et kas mul on sober Helen. Ytlesin, et sopra pole, aga ise olen Helen. Selle peale oli kasvataja imestunud, et ta arvas, et ma olen Erini ema. Ytlesin, et olengi, aga Erin kutsub mind Heleniks ka. (Oigemini ytleb ta Helem.) Siis kasvataja naeris, et aa koik on ok, et Erin oli lihtsalt teatanud, et "Helen hit me hard on my butt" ja kasvataja arvas, et mul on sober Helen ja akki ma ei tea, et Erin on laksu saanud. Oli veel Erinilt kysinud, et kas ta oli paha laps ja Erin vastas: "Yees" ja et kas ta emale ytles, mille peale Erin oli ka jaatavalt vastanud. Nyyd lasteaias koik teavad, et ma oma last peksan.

Koristada ka enam ei voi

Erin laks vannituppa. Natukese aja parast laksin kontrollima, et mis toimub, et akki juba uputab voi midagi. Erin istus poti peal ja ytles: "Go away in my house mommy!". No laksin siis minema, kui tagasi joudsin, siis juba uputaski. Kui ma porandat hakkasin kuivatama, kaskis Erin: " Stop cleaning my house mommy, ok mommy?".

Õnnelikud ei maga

Mina: Erin, hakkame tuttu minema
Erin: I can't want to go tuttu, I'm happy

Taitsa monus nadalavahetus

Eelmine ehk joulude nadalavahetus oli suur edasi-tagasi tomblemine. Pyhapaevaks ma olin taiesti arritunud, et kolm vaba paeva on olnud ja ma pole yhtegi hetke saanud kodus olla.

See nadalavahetus ma pohimotteliselt plaanisin kaks paeva jarjest kodus voodis vedeleda. Mis muidugi ei tulnud valja, aga sellegipoolest oli taitsa monus. Eilne paev kulus rattasoidule, kuuba restoranile, laste pargile ja lopuks veel kinole. Seltskond haaletas komoodia kasuks, seega Little Fockers. Mis oli paris hea, eriti veel kolmanda filmi kohta.
Tanane paev oli telefonivaba. Hommikul kaisime Eriniga kahekesti Banana Cafes kreppe soomas. Erin soi pool minu suitsulohe kreppi ara ja siis veel enda nutella krepi vahukoorega. Vedas, et mu latte kohta ytles yucky. Sealt yle tee on liblikate kasvuhoone, kaisime seal ka. Erin proovis koguaeg lehtede peal tiibu puhkavaid liblikaid lendu puhuda. Parast sai Erin endale liblikapoest liblikavihmavarju, mina kaelakee ja meie aken imelised labipaistvast plastist (naevad valja naguklaasist) liblikad enda ette rippuma.
Telefon oli mul terve hommiku haaletu peal, sest mul oli tunne, et ma absoluutselt ei viitsi kellegagi suhelda. Siis nagin, et moned telefonikoned ja konepostid olid saabunud. Ja tekst, et kas olen ok. Koneposte ma ka ei kuulanud. Ma ju ytlesin reedel, et mul on enda jaoks aega vaja. Eks ma homme tegelen selle situatsiooniga. Pole nagu pohjust vabandama hakata, aga ikkagi on tunne, et nagu peaks. Peaks ylbemaks ja isekamaks hakkama. Ja telefoni lylitasin yldse valja.
Ylejaanud paeva olime kodus. Lugesin Sofi Oksaneni Puhastust. Kuidagi sattusin sellele peale Googli e-raamatupoes. Ja ostsin ara. Naljakas on lugeda Eesti asjast inglise keeles. Alles parast leidsin, et see on isegi eesti keeles e-raamatuna saadaval. Kallim muidugi, 7 midagi dollarit vs 10 midagi eurot. Aga vahet pole, mis keeles, pealegi tean ma nyyd, et vikat on scythe.
Kas lylitada telefon sisse tana voi homme, selles on kysimus..