Luntaa tupaan

Meil on siin "kylmalaine". hommikul, enne 7t kui toole tulin, oli valjas 19 kraadi. no celsiust ikka. tana paev otsa tool passinud ja moelnud, et no nyyd on vist ikka eriti kylmaks lainud - jarjest tulevad inimesed jopedes, sallid kaelas ja mytsid peas. kysisin inimestelt, et kas oues on kylmaks lainud. sain teada, et it's freeezing outside. hakkasin juba pabistama, et akki pean kodust endale kampsuni ja vanaema saadetud villased sokid vastu tellima. igaksjuhuks kontrollisin internetist - Key West 19 kraadi, kaisin oues kontrollimas - no mai tea, taitsa normaalne eesti suveilm.
ja miks yldse on inimestel siin sallid ja mytsid olemas? kahtlane vark. voimalik, et see ongi lopuks see paljukardetud "terrifying example of the reindeer effect"?

Update, nov. 21: eile kui koju laksin, nagin juba ka karvakraega jopesid. oues oli endiselt 19 kraadi aga juba pime. noh ok, tana on tegelt paris nilbe ilm, 14 kraadi ja kohati sajab. see vahemalt oigustab kilejopesid, aga ikka veel mitte seest karvaseid lenduritagisid. oleks et ohtul ka ikka sajaks, siis saan veel oma kummaritega kaia.

Tip-tip-tip

Selline vihm oli meil eile, mone tunniga 5cm vihma. madalamad kohad uputasid kovasti, aga peale vihma loppemist taandus vesi paris ruttu.

Foto: Rob O'Neal, The Citizen. pildil on lobusad turisttibid peatanaval.

Uhhuu Houdini

Key West on taiesti arevil, kohalik Houdini sai oma elutrikiga hakkama. tegelikult on taitsa tosine lugu, vahemalt siiani pole veel avastatud, et tegu oleks naljaga olnud.
iga ohtu on siin Mallory platsi peal Sunset Celebration, no igasugu kohalikud veiderdajad etlevad ja kasitoolised myyvad kunsti ja inimesed plaksutavad kui paike looja laheb.
niisiis yhe etleja, Michael Patricu, tavaline number on ennast hullusargi sisse kettidega kinni siduda, ennast lasta jalgupidi rippuma tommata ja siis sealt sargist ja kettidest valja vingerdada. aga eile tal yldse seda kolmjalga enda riputamiseks ei olnudki. puges oma sarki, lasi ketid kinni tommata ja hyppas yle kai aare vette. Mallory plats on nimelt mere aares ja seal peatuvad ka suured kruiisilaevad. kui ta oli juba vee alla moneks minutiks jaanud, kysisid paar inimest ymberkaudsete kohalike kaest, et kas see on tal tavaline trikk niimoodi vette hypata. mille peale hyppasid vette ka paar korvalolevat kaubitsejat, sest ilmselgelt polnud see mingi tavaline trikk. otsingud jaid tulemuseta, pole ka imestada, sest vesi on seal yle 10 meetri sygav, hoovus on tugev ning hakkas juba hamarduma. ja teadagi, et ilma ujumisprillita vee all silm suurt ei seleta. selle aja peale oli juba ka 911 helistatud, kohale saabusid tuukrid, politsei ja helikopter. tuukrid otsisid meest yle kahe tunni aga tulemusteta.
enne vette hyppamist oli ta veel kysinud pealtvaatajatelt, et kas nad ikka teavad, et eile oli Houdini 80. surmaaastapaev. yldlevinud legendi kohaselt ju Houdini uppus trikki tehes, kuna ei saanud vee all kettidest piisavalt kiiresti valja, tegelikult suri palju proosalisemalt pimesoolepoletikku. nii et mine siis vota kinni, kas meie kohalik Houdini tegi enesetapu, oli see tooonnetus voi hoopis onnestunud trikk. lehes igatahes kirjutati, et ta olla just LAst tagasi tulnud, kohtunud seal teiste mustkuntsnikega ja olnud muidu vaga inspireeritud uusi asju tegema ja isegi LAsse kolima. akki oligi see tema suurejooneline haihtumine. pealtnagijate ytluste kohaselt olla tal eile ketid kuidagi teistmoodi ymber olnud ja samuti ei olnud tal kaasas koera, kes muidu igal ohtul kaasas on. tana kuulsin veel kuulujuttu, et olla nahtud lahedal oleval rannal yhte meest sukeldumisvarustuses veest valja tulemas. aga noh.. sellise jutu voib enda huvitavaks tegemiseks igayks valja moelda. veel spekuleeritakse, et kui ta toepoolest uppus, siis on hoovus ta juba kaugele minema kandnud. sukeldumisspetsialistid jalle vaidavad, et selliseid kette ei kanna hoovus kuskile, lahed nagu pomm pohja. iseenesest paris huvitav, et kuidas see trikk tal planeeritud vois olla, et vajud pohja, samal ajal proovid kostyymist valja saada, samal ajal survestad korvu ja siis veel pead seal pimedas sogases vees kuidagi kobamisi ohuballoonid ylesse leidma. tegelikult ju vaga lihtne yks veikene viga teha ja ara uppuda. aga akki keegi aitas teda vee all? kui ta nyyd toesti elusalt peaks valja ilmuma, siis igatahes on tal kovasti pahandust kaelas.
aa ja tana yks sober luges mul toojuures lehte ja ytles, et ta hommikul oma paadist vaatas, et mingi suur ja hall asi ujub vees aga kuna vihma ilgelt sadas, siis ta ei ei viitsinud uurima minna. see vois muidugi mingi tavaline vigri olla aga samas mine tea. oleks ta sellest kadumisest teadnud, oleks ta halli asja kindlalt torkima lainud.
akki siis on homme uusi uudiseid.

Hauakambri lood

Tere lapsed, tana siis raagime Key Westi surnuaiast. paris sobilik teema Halloweeniks ja hingedepaevaks.
Kuna vaiksel saarel pole just maaga priisata, siis on surnuaed nimelt poolenisti maapealne. paris kõhe onju? noh tegelt ei ole, taitsa tore park jalutamiseks. kui just keegi pole monda hauda nurgast lahti urgitsenud ajaviiteks. tapset arvu ei teata, aga arvatakse, et 60,700le ruutmeetrile on maetud 60,000-100,000 inimest (Key Westis elab praegu umbes 30,000 inimest) ja pidavat veel kovasti juurde mahtuma.
Surnuaed "avati" peale 1846 a. orkaani, mis eelmisest, mere aares asuvast surnuaiast, oli mitmeidki laipu lainetega valja uhtunud. linn ostis omal ajal surnuaia maa 400$ eest, praegu kysivad inimesed yhe koha edasimyygihinnaks 30,000$. uusi maa-aluseid kohti muidugi ammu enam pole, nii et selle 30 tuhhi eest void vabalt endale kaissu votta ka endiste asunike kondid. no ja seetottu ehitataksegi seal haudadele korruseid peale, kolmekordne maja koos keldriga on tavaline taks. viimase aasta jooksul on moned kovemad Key Westi perekonnad ehitanud lausa 4 voi 5 kordsed mausoleumid, kus oma hauatagust elu mahuvad elama kuni 40 perekonnaliiget. (nagu synnipaevadest ja pyhadest veel vahe oleks, parast surma vahi veel terve igavik oma sugulaste kaameid kolpasid.) linnale kuuluvate hauakastide? hind soltub korgusest, on palvetamiskorgus, sydamekorgus ja silmadekorgus. hinnatuim kaup on sydamekorgus, aga on ka neid, kes spetsiaalselt tahavad koige korgemal olla, noh et saaks yle aia vaadata.
Oma moningate kurioosumite tottu on surnuaed ka paris vilgas turismiobjekt. Lisaks kohalike kuulsuste haudadele on populaarsed kellegi B.P. Robertsi haud, mille kivile on graveeritud “I told you I was sick” ja yhe perekonna hauaplats kuhu on ka maetud 3 Yorkshire terjerit ja lemmikloomana peetud hirv.

Iga korraliku surnuaiaga kaib kaasas ka moni oudusjutt ja Key Westi surnuaia oudusjutu peategelased on Elena Hoyos ja Carl Von Cosel (norganarvilistel mitte lugeda).
Carl von Cosel oli 50 aastane saksa paritolu tehnik/leiutaja/teadlane, kes 1930ndatel tootas Key Westi haigla rontgeniosakonna tehnikuna. Elena Hoyos oli 22 aastane tuberkuloosi surev Kuuba paritolu patsient. Vana Carl armus noornaisesse ara ja sai Elena perekonnalt nousoleku katsetada naise raviks ebatraditsioonilisi ravivotteid nagu ravimtaimed, erinevad kemikaalid ja isegi rontgenkiiritus. Sellest hoolimata (voi selle tottu) Elena siiski suri ja maeti maha. Aga Carli surematu armastus ei lasknud mehel kaed rypes istuda, vaid ta ehitas Elenale mausoleumi ja naine kaevati hauast valja ning koliti ymber mausoleumi. Carl kais iga ohtu Elenaga raakimas, selleks oli ta isegi hauakambrisse lasknud telefoni paigaldada. Ja natuke ta vist ka palsameeris Elenat igal ohtul. Igatahes kestis see noorte armulugu oma paar aastat, kuni Carl lasti haiglast toolt lahti ja ta pidi kuskile kaugemale hurtsikusse kolima. Kuna naisekasi on majas abiks, vottis ta ka Elena kaasa. Selleks ajaks oli Kaunis Helena juba kaunikesti kodunenud ja lehkav, nii et Carl pidi koik oma keemiaalased tarkused kasutusse votma ning teda pidevalt rekonstrueerima ja lohnastama. Et ta oma vormi hoiaks, toppis Carl ta tais palsameerimisvedelikuga immutatud kaltse, nägu tootles siidi ja vahaga, pluss veel pisiasjad nagu klaassilmad, parukas ja kunstsorm koos abielusormusega. Ja nii see uinuv kaunitar seal Carli voodis siis lebas 7 aastat kuni ta oele hakkas lopuks kahtlane tunduma, et Carl enam oma oid mausoleumis ei veeda ja ta laks Carli juurde asja uurima. Oma ouduseks leidis ta mehe voodist Elenale sarnaneva muumia ja kutsus politsei. Carli siiski mingis kuriteos syydi ei tunnistatud, kuna hauaryvetamise aegumise tahtaeg oli 2 aastat, aga Carl oli juba selleks ajaks 7 aastat Elenaga elanud. Enne uuesti maha matmist pandi lagunev laip ka rahvale vaatamiseks valja (tsirkust ja leiba), seejarel loigati vaikesteks tykkideks ja maeti salaja vaikses karbis maha. Praegune surnuaiavaht arvab teadvat, kuhu ta on maetud, aga hoiab seda traditsiooniliselt saladuses. imelikul kombel kohtuprotsesside kaigus enamik inimesi olid Carli poolel, et vaat milline tore mees oma kustumatu armastusega. Tollal polnud veel kyll avalikuks tulnud fakt, et meistrimees oli oma kallimale ka plastikust vagiina valmis nokitsenud ja elas koik need aastad oma naisega taisverelist suguelu. Vot sellised kovad mehed elasid vanasti.
Carl ise kolis varsti peale seda Key Westist ara, aga ei lasknud ennast sellest heidutada. Elena surimaski kasutas ta elusuuruses nuku ehitamiseks, kellega elas ilmselt rohkem voi vahem onnelikult kuni oma surmani 1952. aastal.
Ma siia pilte ei hakka panema, aga kes tahab, voib soogiisu tekitamiseks ise neid nimesid googeldada :).
Kauneid unenagusid, tibukesed!