Yheksa yksteist ja ameerika dokumentaalid

Kuna tana on kombeks 9/11st kirjutada, motlesin, et annan ka oma panuse. aga ameerika kinokunsti aspektist. oigemini dokumentaali"kunsti".

kes naiteks Discoverit vaatab, see teab, millest ma raagin. nimelt on siin kombeks mingist syndmusest dokumentaale tehes, et pealtnagijate jutu ja animatsioonide ja faktide vahele on pandud lavastatud stseenid sellest syndmusest. monikord nagu tegelt eriti muud polegi kui ainult lavastatud stseenid. ok, voibolla kohati on see toesti oigustatud, et saaks selge pildi, et mis ja kuidas toimus. aga enamasti on see lihtsalt naeruvaarne ja tobe. mingid d kategooria naitlejad pyydlikult etlemas. nii piinlik ja paha on neid vaadata nagu mingi ise tulnud halb koolinaidend oleks. pluss veel muidugi see, et surmasaanute lahedased kodus vaatavad telekast kuidas nende tytart voi isa voi venda mangitakse. see rekonstrueeritud stseenide kasutamine on siin mingi suur trend, aga eriti hakkas see silma viimase nadala jooksul, kui pidevalt naidatakse 9/11st erinevaid saateid.
naiteks yleeile olin ma sunnitud vaatama 2-tunnist saadet WTC liftidest. sisuliselt koosnes saade mondade inimeste meenutustest kuidas nad tornidest alla said. aga siis selle vyrtsitamiseks oli seal hasti palju (halvasti) naideldud stseene. vaga dramaatiline muidugi - inimesed ylemistel korrustel loksus, inimesed suitsu sees treppe otsimas, inimesed liftis kinni. enamus inimesi keda siis seal naideldi, said tornis surma, seega enamusel nendest syndmustest pole yhtegi tunnistajat ja need on ilmselt mingil maaral taastatud telefonikonede jargi. neid inimesi on muidugi naidatud vaga kangelaslikena, aga fakt on see, et tegelikult ei tea keegi mis seal naiteks toimus. voibolla parast oma telefonikonet see restorani manager oli tegelikult hoopis taielikus hysteerias ja proovis tooliga aknaid puruks peksta, et sealt alla hypata mitte ei organiserinud valjapaasu otsimist. keegi ju ei tea, koik said ju seal surma.
tapselt sama vark "dokumentaalis", mis naitab mis toimus nendes lennukites. no kuidas seda voimalik teada on, need ju kukkusid alla ja koik said surma? nende mone telefonikone jargi pole kyll voimalik selliseid jareldusi syndmuste kaigust teha. nii et yhel heal dokumentaalirežissooril peab siin igati lendav fantaasia olema, muidu ameeriklane su igavat faktidest koosnevat filmi juba ei vaata ja reklaami ostja kanalile pappi ei pleki.



piltidel on siis polevad tornid ja polev Pentagon. 20$ disaineril oli ilmselt vaga konkreetne ettekujutus tulevikust. raakimata sellest et kui 9 ja 11 kokku liita, saame vastuseks 20, how spooky is that? ma arvan, et peaks tellima uurimuse soltumatult instituudilt ylejaanud rahatahtede uurimiseks, vahemalt teaks mida tulevik toob.

aga sellele teemale vahelduseks vaadake parem Atlanta Loomaaia pandakaamerat. Sealsel hiidpandal syndis eelmisel nadalal pojakene, tema on muidugi veel vaike ja kiilas ja pole kaamerast eriti nahtav.

Toredad vaikesed putukad

Eile siis juhtus selline lugu, et vaatasime ohtul telekat. koer magas oma riiulis ja kass ei maganud oma riiulis, oli kuskil mujal. kuulsin juba tykk aega teleka vaatamise taustaks, et kass kuskil kobistab midagi, ilmselt mangib. kassid ju ikka mangivad. akki fikseerisin ara, et meie kass niisama heast peast yksinda ei mangi, ainult koeraga ja see on ka rohkem tagaajamine kui mangimine. midagi peab teoksil olema, ilmselt leidis mingi mutuka. keerasin siis igaksjuhuks ringi ja kiikasin kassi poole, et mis siis toimub. udjas kapaga midagi diivani alt. ei nainud kah hasti, diivani taga oli hamar, aga kontrolli mottes laksin ikka luurele. kass oli parajasti selle "putuka" kapa kylge haakinud ja lennutas selle suure kaarega keset porandat. fakk, see polnud mingi putukas, skorpion hoopis! roogatasin Markile, et kass mangib skorpioniga, see vaatas mind lolli naoga, et what? tuleb sul jah siis meelde paanikaolukorras oiges keeles raakida. kass igatahes sai eesti keelest aru ja jooksis minema. inglise keeles tuli sama lause juba rahulikumalt valja, kuna otsest ohtu kassile enam ei olnud ja skorpion vedeles ka ysna liikumatult. voibolla teeskles surnut. see eest Mark oli poole sekundiga pysti ja tormas skorpionile saunalinaga kallale. ta kunagi kooliajal kasvatas igast erinevaid skorpione mingi uurimustoo jaoks ja seetottu ilmselt teadis et froteeratik on oige relv. kui skorpion oli enamvahem surnuks muljutud, siis mul hakkas tast muidugi kahju, et oleks voinud ta ikka maja alla tagasi viia voi midagi. selline umbes 7 cm-ne oli, Mark ytles et rase ka, aga et pole vaga myrgine liik. no selles mottes, et paiste voib minna aga ara ei sure kui ta hammustab voi torkab voi mis iganes. mina vaga lahedalt ei tahtnud vaadata, ytlesin et lase vetsust alla. mark lasi kraanikausist labi soogipurustaja alla. rove, kuidas ma seal siis nyyd nousid saan veel pesta. akki tuleb kummitama ka.
tegelt oli nii, et yksohtu yle kuu aja tagasi koer mangis mingi noorijupiga porandal ja kass mingi putukaga teises nurgas. imelik putukas oli, ilma jalgadeta selleks ajaks, jatsin selle pliidi peale Markile uurimiseks hommikuks. ja koera noorijupi viskasin minema. natukese aja parast hakkas kummitama, et akki see imelik noor oli hoopis skorpioni saba, aga ma ei leidnud seda enam prygist ylesse. ega ma polnud enne kunagi skorpioni nainud ka elusast peast, ainult tean et nad siin elavad ja kanad neid soovad. ja hommikuks oli kass pliidi pealt ylejaanud putuka ka nahka pistnud, nii et Markil polnud enam midagi tuvastada. sinna paika see tookord jaigi.
alles see oli kui kutsika hea labilaskevoime parast ei tasunud pimedas toas paljajalu kaia, nyyd siis skorpionid ryndavad. hea vahemalt, et kass on meil selline tore vaike skorpionipyydja. kui asi paris Scorpion Kingiks katte laheb, peab vist ouest paar kana rodule valvepostile tooma.
pregu motlen, et oleks voinud ikka mingeid ekperimente teha, uv lambi valgel teda pildistada, voi kasvoi lihtsalt pidistada.

Aga seda tormi meil eelmisel nadalal ei tulnudki, ainult vihma sadas. onneks sain oma uute kummikutega ikka paar paeva ringi patseerida.